Pikalauapiknik Hundipeal. Vana laohoone esine pika lauaga, laua ääres on erinevas vanuses inimesi nautimas seltskonda, laval esinevat kitarriga muusikut ja hilissuvist päikest. Lapsed mängivad murumänge.
Tagasi

Digiteisik aitab inimesed linnaruumis kokku tuua

29.09.2023

Inimese tihedus ajateljel on mõnusa ja jätkusuutlikku linna planeerimisel möödapääsmatu mõõdik.

“Inimkeskne planeerimine ei hakka mitte pargipingist, vaid sellest, et me vaatame, kui palju inimesi ühte või teist ruumi kasutab,” kinnitab Hundipea üks visiooni autoritest, arhitektuuribüroo Pluss arhitekt ja partner Indrek Allmann.

Allmanni sõnul ongi oluline jälgida just seda inimese tihedus ajateljel mõõdikut, sest inimeste interaktsiooni ja kogu sotsiaalse võrgustiku, mis on kogukondlikkuse aluseks, loob tegelikult kriitiline mass inimesi.

“Kui tihedus on liiga hõre, siis teatud sotsiaalsed sidemed lihtsalt kogukonnas ei tööta. Kui tihedust on parasjagu, on hea. Kui seda on liiga palju, siis tekib probleeme,” nendib ta. “Ka pargipinkide arv on lõpuks mõistlik kasutajate tihedusele vastavalt planeerida.”

Hundipea ja Arhitektuuribüroo Pluss poolt arendatud digikaksikuga saab tulevikus hõlpsasti mõõta, kui palju on reaalselt inimesi ühel või teisel ajahetkel ühte või teist linna piirkonda kasutamas.

Digitaalne teisik on üks suur infobaas, mis kirjeldab tulevast Hundipea linnaosa kõigi võimalike piirkonnas kaardistatud detailide läbi. Teisik on üles ehitatud kihtidena, tänu millele saab selgust, kuidas näiteks päike, tuul ja muud mõjurid mängivad rolli hoonete võimalikult efektiivse ja jätkusuutliku ehituse protsessis ja teha teadlikke valikuid erinevate funktsioonide asukohavalikus.

Teisik on pidevas muutumises ning ei saa kunagi valmis, vaid ainult täieneb ajas. Seda saab analüüsida, neid erinevaid nüansse saab visualiseerida ja lõppeesmärgiks on võimalus digitaalses kaksikus jooksvalt näha, kuidas hoonete detailide muutmine mõjutab kogu neid ümbritsevat keskkonda.

Tänu sellele saab omakorda teha järeldusi, milliseid abifunktsioone inimestel tarvis on – millisel hetkel on vaja kohalikku poodi, millisel hetkel söögiasutust ja ka seda, et kui palju nendest inimestest peaks olema kohalik elanikkond ja kui paljud selles piirkonnas tööl käijad tulevad kaugemalt. Samuti saab natuke suunata ka seda, kus rahvamassid liiguvad. Kui on näha, et mingi piirkond jääb soiku, siis saab sinna tuua mõne kriitilise teenuse, mis käidavust tõstab ja linnaruumi elavamaks muudab.

Läbi digiteisiku muutub linnaruumi planeerimine, isegi ühe hoone kaupa, oluliselt interaktiivsemaks.

“Teeme tööriista, mis on elus ja mida me täiendame, mida me ei lase lahku kasvada. Ja kuna ta on elus, on ta kasutatav,” selgitab arhitektuuribüroo Pluss arhitekt ja üks Hundipea digiteisiku loojatest Tarmo Miller. See teebki digiteisiku jätkusuutlikuks.

Võtame eeskuju

Allmann räägib, et klassikaline näide Euroopa linnadest on see, et kunagi tihe ja piisaval arvul inimsuhteid võimaldanud keskkond on täna inimeste heaolu tõusuga muutunud hõredaks – kui vanasti arvestati ühe inimese kohta maksimaalselt 10 ruutmeetrit korteripinda, siis täna arvestatakse kohati 100 ruutmeetrit. See aga väljendub selles, et samas linnas elab 10 korda vähem inimesi, mis omakorda tähendab, et kohalikud väikesed ärid ei jää ellu. Nõnda ongi keskkonnad muutunud väga suurt liikumist nõudvaks ja autokeskseks.

Siin on meile tubliks eeskujuks põhjanaaber. Helsingi linnaplaneerimine on radikaalselt teistsugune kui Tallinnas – see algas umbes 15 aastat tagasi, kui otsustati, et taoline hajus linnaplaneerimine, nagu Helsinki sinnamaale oli teinud, ei ole jätkusuutlik. Nõnda võeti vastu selge poliitiline otsus ning anti linnaplaneerijatele tellimus, et hakake Helsingit tihedama. Progress on olnud hämmastavalt kiire, tõdeb Allmann.

Nende 15 aastaga on Helsingi läbi uute kaasaegse planeerimise eesmärkide jõudnud silmapaistvate tulemusteni. Juba dekaadi eest valiti Helsingi ka Amsterdami, Barcelona, Kopenhaageni, Manchesteri ja Viini kõrval 10 parima nutika linna hulka Euroopas.

Kui alustades oli Helsingi asustustihedus 2633 inimest/km2, siis nüüdseks on see tõusnud 3034 inimest/km2 – järelikult on Tallinna stardipositsioon praeguse tihedusega 2797 inimest/km2 praktiliselt sama.

Aastaks 2035 plaanib Helsingi saada ka täielikult süsinikuneutraalseks – vähendada süsinikuheidet 80% ning 20% uuesti siduda. Tallinn pürgib kliimaneutraalseks alles 2050. aastaks.

Helsingi ja teiste jätkusuutliku linnaruumi eestvedajate eksperimendid ja õppetunnid on suurepäraseks juhiseks Hundipea ruumi kujundamisel. Üks on kindel – inimkeskse linnaruumi tekke eelduseks on sotsiaalsete suhete keskmesse paigutamine ning linnaplaneerimise protsessile teadus- mitte arvamuspõhiselt lähenemine.