Segakasutus: Tallinna kasutamata võimalus

Segakasutusega (mixed use) linnaruumis asuvad kõrvuti ja kihiti segamini nii äri-, elu-, kultuuri, institutsionaalsed kui muud otstarvet teenivad pinnad. See tähendab, et ühel alal on võimalik elada, töötada, laps lasteaeda viia, juuksuris käia, kunstinäitust nautida ning naabriga kohvikus kokku põrgata.

Mitmeid erinevaid tegevusi võimaldav keskkond pole mitte ainult praktiline, vaid on ka igas mõttes jätkusuutlikum kui hajutatud linn, kus elanikud igapäevaselt linna eri osade vahel pendeldavad.

Segakasutus võimaldab:
– säästvamat ressursside kasutamist;
– kujundada keskkonda, millega on kõigil vastavalt huvidele-vajadustele kergem suhestuda;
– aidata kaasa sotsiaalse ruumi tekkimisele;
– soodustada rattasõitu ja jala käimist, sh parandada rahva tervist;

Sellist kihistamist, mis seab esiplaanile mitmekesisuse, ei tohi segamini ajada virnastamisega, mis koondab ühesugust funktsiooni.¹ Nii on segakasutuse vastandiks näiteks poodlemiskülad, magalarajoonid ja kontsentreeritud ärilinnakud, mille puhul ilmestab suurt ala vaid üks väljund – võib olla küll palju erinevate ettevõtete kontoreid, aga kõik on siiski kontorid. 

Taolistesse tsoonidesse suundutakse enamasti vaid ühe eesmärgi nimel – olgu selleks siis kontoritunnid, millegi spetsiifilise ostlemine või söömine-magamine, ent muul ajal ja niisama pole sinna asja. See toob paratamatult kaasa olukorra, kus inimesed on sunnitud igapäevaselt käima ühest linnaotsast teise – mugava ühistranspordi ühenduse või rattatee puudumisel autoga.

Ajaloolisest vaatest pole segakasutus midagi uut – enamus kesklinnadest on segakasutusega linnaruumid. Keskajal oli linna piiriks linnamüür, linna südames tegutses turg, raeplats või kirik ning avalikud funktsioonid, nt koolid, kauplemisplatsid, tootmine ja elamine paiknesid segamini. Segakasutus vajus tagaplaanile peamiselt industrialiseerimisega 19.-20. sajandil, mil tööviljakus tõusis, maapiirkondade elanikud asusid ümber linna ja see tõi kaasa agara linnade laienemise.² Autode populariseerumisega kujunes kaasaegne äärelinn, mida iseloomustavad ühepereelamute tsoonid. Suuremad tööstused koliti ajapikku reostuse tõttu linnast välja, samuti koondus kaubandus eraldi kompleksidesse kesklinnast eemal. Nõnda hakkasid kujunema erinevad tsoonid. 

Kui esiti tundus mugav, et sarnased funktsioonid kogunevad ühte kohta kokku, siis nüüd on selgeks saanud, et hajus linn tekitab pendelrännet, mis viib autostumiseni. Autost sõltumine pole aga ei majanduslikus ega sotsiaalses mõttes jätkusuutlik ning on looduskeskkonnale hävitav. Samuti ei toeta selline linn inimeste vaimset ja füüsilist tervist.³⁴ Segakasutusega arendused pakuvad lahendust nendele probleemidele, olles üldiselt inimkesksemad, elavamad ja dünaamilisemad linnaruumid.

Välismaisete parimate praktikatena võib uurida Vaubani linnaosa Freiburgis, Saksamaal või mõnda mitmest Rootsi näitest – Södermalmi linnaosa Stockholmis, Aker Brugge piirkonda Oslos või B001 piirkonda Malmös. Meile kõige lähemal on Helsingis arendatav Kalasatama piirkond.

Eestis ei olegi head segakasutusega piirkonna musternäidist. Kui mõelda Tallinna kesklinnale koos ümbritsevate asumitega, siis on need pigem funktsioonide kaupa grupeerunud – südalinnas eelkõige kaubanduskeskused, hotellid ja kontorid. Elukohad, nagu Kassisaba, Uus-Maailm, Kadriorg, on koondunud südalinna ümber. Mõnusa multifunktsionaalse linnaruumi mõõtu nii välja ei anna.

Kui mõelda aga Tallinna kuldse ringi ehk pealinna ümbruse valdade või Mustamäe, Lasnamäe, Õismäe peale, siis tõmbab funktsioonide rohkus veel rohkem kokku. Nendest piirkondadest käiakse enamasti tööl, koolis, lasteaias, poes ja kultuuri nautimas siiski kesklinnas.⁵ 

“Kui linn elukeskkonnana ei paku vabadust valida liikumise viisi, kiirust ega vahendit, kui kõik esmavajalik ei ole käe-jala juures, kaotab linn eelise teiste elukeskkondade ees. Kevadel valminud Tallinna pika vaate rände- ja rahvastikuprognoos juba näitab, et Tallinnast maale kolimine on tõusuteel,” kirjutab ka Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome tiimi juht Kaidi Põldoja.⁶

Tänav on ka oluline kohtumispaik, mis paneb inimesed omavahel suhtlema. Inimeste elud on üha privaatsemad – üha levinum on isiklik eluase, isiklik auto, isiklik kontor –, mis viib paralleelselt üksinduse tõusuni.⁷

“Jala käimine tähendab palju enamat kui vaid jalgsi liikumist,” kinnitab ka Taani arhitekt Jan Gehl raamatus “Linnad inimestele”. Jalgsi liikumine pole vaid transpordimeede, see pakub võimalust sotsialiseeruda, infot ja kogemusi koguda, õuesolemise naudingut ja värsket õhku, päevast vajalikku füüsilist koormust ja muid toredaid seikasid, meelelahutust.

Jalutamise ja rattasõidu julgustamine on kasulik ka äridele.⁸ Tänaval liikuv inimene on uudishimulik ja kogemustele avatud, ta loob kontakti ümbritseva keskkonnaga. Samuti on tal võimalus igal hetkel peatuda ning hõlpsasti poodi või kohvikusse sisse astuda. 

Tänu multifunktsionaalsele linnaruumile satuvad kokku inimesed, kes muidu askeldaksid erinevates kohtades – see avardab sotsiaalset silmaringi ja vähendab eraldatust. Omavahel sotsialiseeruvad ka nii töötajad, külastajad kui elanikud, mis annab aluse mitmekesise kogukonna sünniks.⁹ Mida rohkem puutuvad kokku mitmesuguste ühiskonnagruppide liikmed, seda rohkem tekib ka usaldust ja üksteisega arvestamist ning vähenevad eelarvamused.¹⁰

Kui ärilinnakutes saab päev läbi tööpäeva lõpuga kell 17, siis segakasutusega ruumis on jõusaalid, kohvikud ja baarid avatud hilisemate tundideni, mis omakorda tähendab, et seal liigub pikemalt inimesi ja piirkonnad on seeläbi turvalisemad.

Monofunktsionaalsetest piirkondadest koosneva n-ö tükeldatud linnaruumi puudused tulid eriti nähtavale koroona ajal, mil büroopiirkondades asuvad lõunasöögikohad ja väikeärid vaevlesid, kuna kontorisse polnud enam palju asja ja terved piirkonnad jäid justkui inimtühjaks, kliendid haihtusid.

Segakasutusega linnaosa planeerimisel on oluline kaardistada, mis on piirkonnas juba olemas ning millest on vajaka. Hundipea puhul on meil suur eelis – planeerime suurt ala peaaegu nullist ning saame lähtuda sellest, milliseid funktsioone ja mis osakaalus piirkond vajab. Näiteks on Kopli poolsaarel palju elanikke, ent võrdlemisi vähe töökohti – nii arvestame umbes 60% alast äripindadele ja 40% elanikele. Esimestest Põhja-Tallinna huvigruppide uuringust koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega selgus, et puudust tuntakse mere äärde pääsemisest ja n-ö tavaliste teenuste kättesaadavusest, nagu vaba aja veetmise ja sportimise kohad, erinevad toidupoed ja nt juuksurisalongid. Kindlasti saab Hundipeal olema ka kool ja lasteaiad.

Erinevate funktsioonide piirkonda toomisega loodame uue hingamise anda mitte ainult tänasele tööstuspiirkonnale, vaid Paljassaarele laiemalt. Paarikümne aasta jooksul kerkiv uus keskus toob mitmed seni vaid kesklinnas kättesaadavad teenused piirkonda kohapeale. Terve linnaruumi puhul on funktsioonide mitmekesisuse kõrval oluline ka elanikkonna mitmekesisus. Selle saavutamiseks planeerime elamispindu eri hinnaklassis. Kindlasti ei saa Hundipeal olema ainult “eksklusiivsed mereäärsed korterid”. Ka koolis töötav õpetaja võiks olla võimeline endale kõrvaltänavas elamist lubama, mitte iga hommik teisest linna otsast kohale sõitma.

Tänu digikaksikule saame teaduspõhiselt planeerida ja hiljem jälgida, millised funktsioonid kuhu paigutada, et need oleksid elanikele võimalikult mugavad ja otstarbekad. Kui näeme, et mingi piirkond vajub soiku või on vastupidi ülerahvastatud, saab seda hajutada ja linnaruumi paindlikult ümber kujundada.