Kui suure hoone projekteerimisel pannakse arhitektide, inseneride ja tehnosüsteemide lahendused kokku ühte 3D mudelisse, tulevad sageli välja probleemid, mida eraldi jooniseid vaadates ei märkaks. Mõni toru jookseb läbi tala. Kaabel ristub ventilatsioonikanaliga ja tehnoruum osutub väiksemaks, kui esialgu arvati.
Kui need vastuolud avastatakse projekteerimise käigus, on nende lahendamine suhteliselt lihtne. Kui need leitakse alles ehitusplatsil, muutuvad need kiiresti üpris kalliteks korrektuurideks. Aga kas ka linnaruumi saab enne selle rajama hakkamist läbi mängida samamoodi nagu ehitusinsenerid testivad oma lahendusi 3D mudelis?
Sellele küsimusele hakati Hundipeal vastust otsima juba aastaid tagasi.
Arvamusest teadmispõhise planeerimiseni
Kui 2023. aastal* kirjutasime oma blogis Hundipea digiteisikust, rääkisime sellest peamiselt kui tuleviku tööriistast. Visioonist, mis aitab muuta linnaplaneerimise teadmuspõhisemaks ja interaktiivsemaks.
Hundipea tuleviku nägemuse üks autoritest, arhitekt Indrek Allmann, sõnastas toona probleemi üsna otsekoheselt. “Senini on olnud linnaplaneerimine peamiselt arvamuse ja kogemuse põhine,” ütles ta. “Inimestele või otsustajatele on tekkinud ajaga mingi kogemus, kogemuse baasilt mingi arvamus, kohati ka eelarvamus ja selle baasilt on langetatud väga suuri otsuseid.”
Tema sõnul sünnivad head linnad sageli heade kogemuste ja oskuste pealt. Samas tähendab see ka vastupidist. “Kui need otsustajad oma kogemuselt, oskustelt, eelarvamustelt on olnud keskpärased, siis tegelikult on meie ümber tehtud ka palju jama.”
Hundipea eesmärk oli jõuda olukorrani, kus oluliste ruumiliste otsuste mõju oleks võimalik enne ehitamist kontrollida ja hinnata. Selleks tuli aga kõigepealt luua süsteem, mis koondaks kogu 42 hektari suuruse ala puudutava info ühte kohta ning võimaldaks seda eri vaatenurkadest analüüsida.
Täna kasutatakse Hundipeal digiteisiku aluseks olevat infomudelit igapäevaselt planeeringute, uuringute ja ruumiliste otsuste mõju hindamiseks. Selleks, et mõista, kuidas selleni jõuti ja millist probleemi see lahendab, tuleb minna tagasi kõige algusesse ehk infomudeli enda juurde.
Miks oli vaja infomudelit?
Pluss Arhitektide arhitekt Tarmo Miller, kes vedas Hundipea infomudeli tehnilist ülesehitamist, kirjeldab seda probleemi: “Info, mis olemuslikult on pärit ühest allikast, kipub tavalises planeerimise-projekteerimise protsessis laotuma laiali erinevate meediumite vahel – joonised, vaated, tabelid ja muu selline.”
Esmapilgul ei tundu see probleemina. Probleem tekib siis, kui sama info hakkab eri kohtades erinevalt elama. “Need erinevused tekivad seetõttu, et erinevates meediumites olev info ei suhtle omavahel. Puudub automaatne kontrollimine ja võrdlemine. Pigem on see võrdlemine manuaalne ja juhuslik,” räägib arhitekt.
Väikese projekti puhul ei pruugi see olla kriitiline. Hundipea mastaabis tähendab see aga kümneid hektareid ruumi, tuhandeid tulevasi elanikke ning aastakümneid kestvat arendusprotsessi.
“Vaja on hallata kogu hiigelsuure ala ruumilist infot, suunata seda hea linnaruumi võimaldamise suunas, võimaldada jätkusuutlikkuse analüüse pika aja peale ette ning käivitada edasine projekteerimisprotsess võimalikult sujuvalt,” ütleb Miller.
Sellest vajadusest sündis Hundipea infomudel. Milleri sõnul oli eesmärk luua kogu ala jaoks üks keskne andmeallikas ehk single source of data – mudel, kus iga tänav, krunt, hoonemaht ja ruumiline element esindab üks-ühele seda, mis see päriselt on. Just see infomudel pani aluse digiteisikule.
Linn kui infosüsteem
Digiteisiku suurim väärtus ei seisne pelgalt 3D vaadetes või visualiseerimises. Selle väärtus seisneb selles, et erinevad teadmised hakkavad omavahel rääkima. Tarmo Milleri kirjeldatud „ühe allika“ loomine võimaldab erinevatel teadmistel omavahel kokku saada. Kui tavaliselt eksisteerivad uuringud, planeeringud, keskkonnaandmed ja projekteerimislahendused eraldi dokumentides, siis infomudel võimaldab neid vaadata ühe tervikuna. Samal ajal võimaldab see liikuda ka vastassuunas ehk minna suurest pildist väga konkreetse küsimuse või andmekihini välja.
“Kui inimesed näevad ainult üksikuid jooniseid, on tervikut raske tajuda. Kui aga kogu süsteem muutub nähtavaks, tekib palju kiiremini arusaam, kuidas erinevad otsused omavahel seotud on,” räägib Hundipea eestvedaja Markus Hääl.
“Digiteisik võimaldab vaadata kogu ala tervikuna ja mõista erinevate osade koosmõju. Samas on võimalik minna ka väga väikesele detailsusastmele ning keskenduda konkreetsele infokihile või küsimusele. See ei aita ainult spetsialiste. See aitab nii ametnikel kui ka tänastel ja potentsiaalsetel koostööpartneritel jõuda kiiremini ühise arusaamani sellest, mida me tegelikult kavandame,” lisab ta.
Digiteisik kui linnalabor
Markus on varem öelnud, et kogu Hundipea võiks olla omamoodi linnalabor. Koht, kus katsetada uusi lähenemisi linnaruumile. Digiteisik on omal moel selle linnalabori digitaalne vaste.
Digiteisik ei ole kindlasti valmis, vaid täieneb koos ajas lisanduvate teadmistega. Sellele lisanduvad uued analüüsid, simulatsioonid, mõõtmistulemused ja teadmiskihid. Sama ruumiline geomeetria toimib sisendina päikesekiirguse, tuuleolude, temperatuuride, energiakasutuse ja erinevate mugavusnäitajate hindamiseks.
Juba 2023. aastal rõhutas Allmann, et tööriistad üksi ei lahenda midagi. “Nagu infotehnoloogias ikka, sul võivad olla tööriistad, sul võivad olla rakendused, aga kui sa ei oska küsida õigeid küsimusi, siis sa ei saa ka midagi teada.”
Just seetõttu on Hundipea arendamisel olnud oluline koostöö teadlaste ja ekspertidega. Üks varasemaid õppetunde tuli näiteks digiteisikus rannikukliima modelleerimisest. Kui mudelisse lisati Harku ilmajaama vaatlusandmed, juhtis akadeemik Tarmo Soomere tähelepanu sellele, et ainult neist andmetest ei piisa. Hundipea asub mere ääres ning teatud tuulesuundade korral mõjutab piirkonda külma merevee kerkimine ehk upwelling. See tähendab, et tegelikud olud võivad erineda sellest, mida üldised ilmaandmed esmapilgul näitavad.
Sellised tähelepanekud aitavadki teha paremaid ruumilisi otsuseid juba planeerimise käigus.
Digiteisik ei ole eesmärk omaette
Digikaksik ise ei ole viimastel aastatel teinud läbi suurt tehnoloogilist hüpet. Selle suurim väärtus seisneb selles, et kogu linna puudutav info on ühes kohas koos ning erinevate otsuste mõju saab testida enne, kui midagi päriselt ehitatakse.
Hundipea juht Markus Hääl toob välja väga praktilise näite: “Tänu sellele saame nüüd muudetud detailplaneeringutele oluliselt lihtsamalt muudatuste mõju analüüsi teha ning ei pea väljast kogu tööd uuesti sisse võtma.”
Linnaruumi saab ja tuleb testida enne selle ehitamist
Hea linn sünnib tuhandetest väikestest otsustest. Kui lai on kõnnitee. Kuhu istutada puud. Kui palju päikest jõuab konkreetse avaliku väliruumi väljakule. Kuidas liigub tuul tänavate vahel. Kuhu tekivad kohtumispaigad.
Digiteisiku eesmärk ei ole neid otsuseid inimeste eest teha. Selle roll on aidata nende mõju paremini mõista. Seega on vastus loo alguses püstitatud küsimusele jah. Linnaruumi saab enne ehitamist testida, et teha paremaid otsuseid veel enne, kui neist saavad päris tänavad, väljakud ja hooned.
* 2023 blogilugu “Uus tasand linnaplaneerimises: digiteisik”
