Hendra Raud ja Erkki Koitla tahavad muuta seda, kuidas Eestis ligipääsetavusest mõeldakse. Nad viivad tulevased arhitektid, ehitajad ja kinnisvara korrashoidjad ratastooliga tänavatele, ristmikele, kauplustesse ning ühistransporti, et kogeda, milliste takistustega võivad erineva liikumisvõimega inimesed igapäevaselt kokku puutuda. Nende algatusest on sündinud kõrgkooli õppeaine ja sotsiaalmeediakanal, mis on kogunud üle miljoni vaatamise. Nende ambitsioon on suur: Eesti võiks saada Euroopa kõige ligipääsetavamaks riigiks. Hendra jaoks on sellel unistusel ka isiklik mõõde.
Mõne inimese jaoks on trepp lihtsalt trepp. Teise jaoks määrab see, kas sõpradega kohvikusse minek üldse õnnestub ja kas sinna pääseb teistega samast uksest. Kõrge äärekivi ristmikul, järsk kaldtee poe sissepääsu juures või tramm, kuhu ratastooliga pääsemine nõuab kõrvalist abi, võivad otsustada, milliseid käike inimene saab oma päevas ette võtta.
Sellistele olukordadele juhivad tähelepanu Hendra ja Erkki, kes on loonud Ratastooli Parkuuri. Nende ettevõtmine ühendab ligipääsetavuse õpetamise, praktilised katsetused tänavatel, hoonetes ja ühistranspordis ning sotsiaalmeedia, kus näidatakse nii õnnestunud lahendusi kui ka kohti, mis vajavad parandamist.
Nende eesmärk on kasvatada teadlikkust ja aidata kaasa toimivate lahenduste sünnile.
Kaldtee olemasolust üksi ei piisa
Hendra teab omast kogemusest, et paberil ligipääsetavaks märgitud koht võib tegelikus kasutuses valmistada suuri raskusi.
Näiteks võib hotellil olla invatuba, kuid sinna pääsemist takistab äärekivi või osutub tualetiuks ratastooli jaoks liiga kitsaks. Kaldtee võib olla liiga järsk. Mõnikord tuleb ligipääsetava sissepääsu leidmiseks teha majale suur ring peale.
„Standardid on tegelikult määrustes ja seadustes miinimumnõuded,” rõhutab Erkki. Tema meelest võiksid arhitektuurivõistluste korraldajad ja arendajad seada eesmärgiks lahendused, mis lähevad miinimumnõuetest kaugemale.
Hendra toob näite taktiilsetest juhtteedest, mis aitavad nägemispuudega inimestel orienteeruda. Eestis on nende pind tema sõnul kohati nii konarlik, et ratastooliga üle sõites tekkiv rappumine paneb tal iga kord pea valutama. Californias ja Londonis on ta aga kohanud samal eesmärgil rajatud juhtteid, millest üle sõites ei saanud ta ratastoolis arugi, et pind jalge all muutus. Ometi täitsid need nägemispuudega inimeste jaoks sama ülesannet.
See näitab, miks on oluline arvestada eri kasutajate vajadustega üheaegselt. Hea lahendus peab toimima võimalikult paljude inimeste jaoks.
Erkki ja Hendra katsetavad seepärast ka oma lahendusi enne nende lõplikku väljaehitamist. Näiteks Tallinna teletorni jaoks on nad töötanud kaldtee prototüübiga, et vead tuleksid välja enne püsiva konstruktsiooni rajamist.
„Kui sa teed valmis ja siis tuleb välja veel mingi asi, siis on sul seesama viga seal küljes võib-olla järgmised viisteist aastat,” selgitab Erkki.
Katsetamine annab võimaluse lahendust parandada ajal, mil muudatuste tegemine on veel lihtne ja mõistliku kuluga.
Kaldtee teeb elu lihtsamaks ka lapsevankriga vanemale, kohvrit vedavale reisijale või inimesele, kes taastub jalavigastusest. Erkki toob näiteks, et ka temal endal on väsinud päeval mugavam kasutada trepi asemel kaldteed. Samamoodi on vaegnägija vajadustega arvestav valgustus üldjuhul mugav ka teistele: ruum pole liiga ere ega hämar, nii et valgus ei põhjusta peavalu ega väsita silmi.
Ühest folgiõhtust sündis Tallinna Tehnikakõrgkooli õppeaine
Hendra ja Erkki tutvusid mullu Viljandi pärimusmuusika festivalil. Hendra oli seal vabatahtlik ning ühest pikemast vestlusest kasvas välja äratundmine, et mõlemat huvitab ligipääsetavus, ehkki nad on selleni jõudnud erinevat teed pidi.
Hendra oli juba varem kooliõpilastele ratastooli parkuuri korraldanud. Teda üllatas, kui julgelt noored ratastoole katsetasid. Erkki õppis arhitektuuri ning oli hakanud mõtlema, miks ja kelle jaoks ta hooneid ja avalikke kohti kavandab.
„Kui sa teed ruumi ligipääsetavaks, siis on see ruum kõigile parem,” võtab Erkki kokku mõtte, mis tema jaoks arhitektuurile uue tähenduse andis.
Ühisest huvist kasvas mõte viia ligipääsetavuse õpetamine kõrgkooli. Hendra ja Erkki võtsid sihikule Tallinna Tehnikakõrgkooli ning asusid ette valmistama ettepanekut uue õppeaine loomiseks. Enne oma idee tutvustamist tegid nad põhjaliku eeltöö, millele kulus nende sõnul ligikaudu sada tundi. Ettevalmistus tasus end ära: kõrgkool võttis nende ettepaneku vastu ja õppekavasse jõudis uus, kolme ainepunkti mahus õppeaine „Ligipääsetav ruum”.
Kolm ainepunkti on sedavõrd laia teema käsitlemiseks väike maht. Hendra ja Erkki püüavad selle ajaga anda tudengitele ülevaate erinevatest puuetest ja nendega seotud vajadustest, keskendudes põhjalikumalt füüsilisele ligipääsetavusele ning sellele, kuidas inimesed hoonetes ja tänavatel liiguvad.
Oluline osa õppest toimub väljaspool klassiruumi. Tudengid katsetavad liikumist ratastoolis, karkude ja rulaatoriga ning lapsevankrit lükates. Nad proovivad läbida ristmikke, pääseda hoonetesse, kasutada kaldteid ja liikuda kohtades, mida nad on seni jalgsi läbinud. Nii saavad nad vahetult kogeda, kuidas kõrge äärekivi, liiga järsk kaldtee või kitsas sissepääs võivad muuta tavapärase käigu keeruliseks.
Üks õppeaine harjutustest keskendub nägemispuudega inimese kogemusele. Seda tundi käis läbi viimas ka Eesti kirjeldustõlke maaletooja, koolitaja ja kultuurikorraldaja Sülvi Sarapuu, kes on aastaid tegelenud nägemispuudega inimeste kultuurielus osalemise võimaluste parandamisega.
Pärast sissejuhatust jagunesid tudengid rühmadesse ning suundusid tänavatele. Igas rühmas oli silmaklappide ja valge kepiga liikuv tudeng, saatja ning vaatleja. Rühmad saadeti erinevatele ristmikele, kus nad pidid liikuma ja oma kogemust filmima. Nii said tudengid ise proovida nii nägemispuudega inimese saatmist kui ka liikumist olukorras, kus orienteerumiseks tuleb toetuda teistele meeltele.
Hendra peab just seda õppeaine üheks tugevuseks: tudengid saavad minna tänavale, poodi või trammi ning kogeda, kuidas tavapärased igapäevatoimetused erinevate vajadustega inimestele toimivad.
Need kogemused annavad tulevastele arhitektidele, ehitajatele ja kinnisvara korrashoiu spetsialistidele võimaluse märgata oma töös detaile, mille mõju nad on ise läbi proovinud.
Huvi õppeaine vastu on kasvanud. Esimesel korral läbis selle 21 tudengit ning järgmisel 22, kus soovijaid oli kaks korda rohkem, kui vastu võtta sai.
Erkki meenutab kevadisest lennust üht tudengit, kes hakkas pärast kursust kavandama ligipääsetavat sauna. Tema jaoks näitas see, et õppeaine võib muuta seda, kuidas tulevased arhitektid oma tööst mõtlevad.
Samas mõistsid Hendra ja Erkki, et paarikümne tudengi õpetamisest aastas jääb suuremate muutuste saavutamiseks väheks. „Me mõtlesimegi, et kakskümmend inimest saame haritud semestriga, aga mis siis saab? Meil läheb viis aastat aega, kuni me saame kakssada inimest haritud,” ütleb Erkki.
Nii otsustasid nad võtta appi sotsiaalmeedia, et viia ligipääsetavuse teema palju laiema publikuni.
Kuidas jõuda rohkemate inimesteni?
Hendra ja Erkki soovivad, et ligipääsetavusest kujuneks tänavate, hoonete ja avalike kohtade kavandamise loomulik osa. Selleks kasutavad nad teadlikult ka huumorit. Nende sotsiaalmeediakanalites on ligipääsetavus sageli lõbus, ootamatu ja katsetamist väärt teema.
Erkki arvates on selles oma loogika: inimesed tulevad kergemini kaasa, kui teema pakub neile rõõmu ja avastamist.
Ratastooli Parkuuri sotsiaalmeedia on esimese aastaga kogunud üle miljoni vaatamise. Hendra ja Erkki jaoks on selle kõrval oluline ka see, mis pärast videote avaldamist juhtub.
Jälgijad saadavad neile näiteid keerulistest sissepääsudest, kaldteedest ja muudest takistustest. Osa neist jõuab Ratastooli Parkuuri kanalitesse ning mõnikord järgnevad postitustele juba ametlikud sammud. Hendra meenutab, kuidas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindaja andis talle teada, et oli käinud nende kajastatud kohtades ja algatanud ühe juhtumi puhul menetluse.
See on Hendra jaoks märk, et inimeste tähelepanu juhtimine konkreetsetele probleemidele võib viia ka nende lahendamiseni. „See on äge!”
Hendra unistus on, et järgmisel põlvkonnal oleks lihtsam
Hendra enda kogemused selgitavad, miks see töö talle nii korda läheb.
Kui ta oli 14-aastane ja tahtis iseseisvalt kooli sõita, jäi ta korduvalt bussipeatusesse, sest bussi tõstuk ei töötanud või bussijuht jättis ta peale võtmata. Teised õpilased hakkasid vahel valima teist bussi, kartes tema tõttu hilineda.
Hiljem Tallinnas õppides koges ta teistsugust väljajäämist. Kursusekaaslased kohtusid väljaspool kooli, tegid koos projekte ja lõid tutvusi, kuid Hendra jaoks olid paljud kohtumispaigad ligipääsmatud. Ta tõdeb, et on elu jooksul saanud külastada vaid üksikute sõbrannade kodusid, sest ratastooli kasutajana hoonetesse lihtsalt ei pääse.
Sellised olukorrad mõjutavad palju enamat kui ühest kohast teise jõudmist. Koos veedetud ajast kasvavad suhted, uued ideed, sõprused ja koostöövõimalused. Ligipääsetavad koolid, kohvikud, kodud ja ühistransport aitavad inimestel sellest kõigest osa saada.
Nüüd on Hendra leidnud viisi, kuidas oma kogemust muutuste käivitamiseks kasutada. Ta rõhutab, et iga puudega inimene saab ise otsustada, kas ta soovib ligipääsetavuse teemal avalikult kaasa rääkida. Tema ise on valinud tegutsemise.
„Kui mina neid asju ei saa, siis ma tahaksin, et järgmine generatsioon saaks,” ütleb ta.
See mõte võtab hästi kokku Ratastooli Parkuuri pikema eesmärgi: kujundada põlvkond inimesi, kelle jaoks on loomulik arvestada tänavate, hoonete ja avalike kohtade loomisel erinevate vajadustega.
Hendra ja Erkki unistavad Eestist kui Euroopa ühest kõige ligipääsetavamast riigist. Nad teavad, et selleks on vaja veel palju tööd, kuid usuvad, et muutus saab alguse ka väikestest tegudest.
Soov nullist teha
Hendra ja Erkki on oma senises töös palju tegelenud olemasolevate kohtade ligipääsetavuse parandamisega. Seepärast pakub neile huvi võimalus osaleda ka millegi täiesti uue loomises.
„Hundipeal oleks päris tore teha võib-olla mingeid asju ise nullist. Saadki teha nii ligipääsetavaks kui võimalik,” ütleb Hendra. Ta toob näiteks, et läbimõeldud lahendused võimaldaksid Hundipeal töötaval inimesel oma tööd jätkata ka siis, kui ta peaks mõneks ajaks ratastooli kasutama või murdunud jala tõttu liikumisel abi vajama. Sama kehtib tulevaste elanike ja külastajate kohta: poodi, kohvikusse või mõnele sündmusele võiks pääseda ka siis, kui inimese liikumisvõime elu jooksul muutub.
Erkki jaoks on üks põnevamaid küsimusi ligipääs merele. Praegu on ratastooliga paljudes kohtades keeruline isegi veepiirini jõuda, rääkimata vette minekust. Ta meenutab varem nähtud järve äärseid lahendusi: puidust kaldtee oli mädanenud ning terasest rajatis kreeni vajunud. Mõlemad olid algselt mõeldud ratastooliga vette pääsemiseks, kuid tegelikkuses enam oma ülesannet ei täitnud.
Erkki peab oluliseks, et erivajadustega inimesed saaksid ühiskonnas igapäevaelust osa võtta nii töötajate, elanike kui ka külastajatena. Ligipääsetavas piirkonnas saab terve pere koos liikuda, samu kohti külastada ja üritustel osaleda. Tema hinnangul aitab see kujundada ka mitmekesisemat rajooni: mida rohkem erinevaid inimesi seal end hästi tunneb ja tegutsemisvõimalusi leiab, seda rohkem on neid, kes soovivad seal aega veeta või sinna elama asuda.
Sel aastal võeti tudengitega ette ka üks teistsugune ettevõtmine. Kotzebue 2 krundile Eesti Kunstiakadeemia kõrval rajati ajutine avalik ligipääsetavuse katselabor. Erkki ja Hendra idee on ühendada erineva kaldega kaldteed ja käsipuud puidust istumiskohtade ning muu ajaveetmiseks mõeldud ruumiga. Nii saavad inimesed seal lihtsalt aega veeta, samal ajal kui arhitektid, disainerid ja teised huvilised saavad ligipääsetavuse lahendusi ise katsetada.
Hundipea tiim proovis ratastooli parkuuri omal nahal
Hundipea tiim käis suvel koos Hendra ja Erkkiga Telliskivis parkuurimist tegemas. Tahtsime ise kogeda, kuidas paistavad tuttavad tänavad, ristmikud ja sissepääsud ratastoolist vaadatuna. Kui lihtne on pääseda kõnniteelt sõiduteele, avada kohvikuust või kasutada tualetti? Selgus, et nii mõnigi igapäevane toiming, millele jalgsi liikudes tähelepanu ei pööra, nõuab ratastoolis omajagu pingutust või osutub iseseisvalt sootuks võimatuks.
Soovitame seda kogemust koos Hendra ja Erkkiga kõigile, kes kavandavad, ehitavad või haldavad tänavaid, hooneid ja avalikke kohti või teevad nende kohta otsuseid. Aga ka kõigile teistele, kes tahavad mõista, mida tähendab liikuda tuttavas linnaruumis, kui kõndimine ei ole võimalik ja senised iseenesestmõistetavad liikumisvõimalused mingil põhjusel enam ei toimi.
Hendra ja Erkki poole tasub pöörduda ka konkreetsete ligipääsetavuse küsimustega. Erkki julgustab arendajaid ja teisi ruumiloojaid spetsialistidega nõu pidama juba planeerimise alguses, kui lahendusi on veel võimalik kujundada. Eestis tegutsevad selles valdkonnas lisaks Ratastooli Parkuurile näiteks MTÜ Ligipääsetavuse Foorum ja Ligipääsuke.
