Tallinn on Euroopa üks kiireima segregatsiooniga linn. See on suur probleem, millele tuleb kiiresti lahendus leida. Kuna elanikkond kasvab kiiresti, on lahenduste leidmine raske, aga näited mujalt maailmast tõestavad, et segregatsiooni peatamine on võimalik.
[Hundipea tegevjuhi Markus Hääle arvamuslugu, mis ilmus originaalis 06.06.2023 Eesti Päevalehes]
Segregatsiooni all mõtlen erinevate ühiskonnarühmade eraldumist omaette piirkondadesse, kus nad ei suhtle teistega ega mõista teistsugust. Tulemuseks on kultuuriline isolatsioon ja majanduslik ebavõrdsus, sest kui madalama sissetulekuga inimesed elavad ühes piirkonnas, on see piirkond tõenäoliselt ka madalamate investeeringute ja teenuste saamise võimalustega. Kui ühes piirkonnas elavad vähemusrahvused, võib nende juurdepääs näiteks kvaliteetsele haridusele olla piiratud.
Mereäär ei tohi saada eliidi pärusmaaks
Põhja-Tallinna näited – eeskätt mereäärsete piirkondade jõukate jaoks arendamine – ilmestavad segregatsiooni suurendamist Tallinnas. Sellised arendused kahjustavad linna sotsiaalset tasakaalu. Viimastel aastatel on nendes piirkondades tekkinud palju eksklusiivseid elamukvartaleid, mis on mõeldud eelkõige kõrgema sissetulekuga inimestele. See piirab tavaliste inimeste valikut ja sunnib neid kolima linna äärele, nad kaotavad võimaluse oma elu ja tööd optimeerida. Lisaks minnakse seejuures vastuollu tiheda linna põhimõttega, rääkimata sellest, et suureneb linna CO2 jalajälg.
Lasnamägi on näide suurest venekeelsest ja pigem madala sissetulekuga elanikkonnast. Lasnamäe segregatsiooniprobleemidele on otsitud lahendusi elamukvartalite mitmekesistamise ning kasvõi integratsiooni- ja keeleõppeprogrammide kaudu. Kuigi probleeme pole suudetud lahendada, on viimastel aastatel näha positiivseid muutusi – näiteks Lasnamäe ümberkujundamine ja investeeringud infrastruktuuri ning piirkonna majandusliku olukorra parandamine.
Välisriikide näited annavad julgust
Helsingi ja Kopenhaagen, lisaks mitmed teised, on linnad, kus on õnnestunud taastada või säilitada sotsiaalne tasakaal linna eri piirkondade vahel. Mitmetes linnaosades on korterid saadaval erineva sissetulekuga inimestele, mis võimaldab valida elamispinna asukoht lähtuvalt oma vajadustest ja võimalustest, mis omakorda soodustab erinevatest sotsiaalsetest rühmadest inimeste koos elamist.
Kopenhaagen on aastakümnete eest silmitsi seisnud tõsise valglinnastumise ja väljarändega, mis langes kokku isikliku sõiduauto omamise suurenemise ja maanteede infrastruktuuri suurema riikliku subsideerimisega. See sundis võtma radikaalseid meetmeid, et ergutada majanduskasvu ja meelitada inimesi linna tagasi kolima. Tänaseks on mitmed endised tööstussadamad ümber kujundatud mitmetasandilisteks elamupiirkondadeks ja mereäär ei ole seal vaid jõukamale elanikkonnale.
Helsingi on käivitanud äärelinna taaselustamise projekti, mis hõlmab Malminkartano-Kannelmäki, Malmi, Mellunkylä ja Meri-Rastila linnaosasid. Need linnaosad on suuresti jõudnud oma elutsüklis etappi, kus on vaja ulatuslikku renoveerimist. Projekti eesmärk on vältida elamupiirkondade segregatsiooni, et luua vanematesse elamupiirkondadesse uut elujõudu, investeerides renoveerimisse ja uusehitusse. Selle tulemusel väheneb elamupiirkondade ebavõrdsus ja Helsingi elanikel on eluaseme valikul rohkem valikuvõimalusi.
Viin kui maailma elamisväärseim linn on edukalt loonud sotsiaalmajutuse süsteemi, mis on tuntud oma kvaliteetse arhitektuuri ja funktsionaalsuse poolest ning aitab kaasa elanike heaolule ja sotsiaalsele sidususele. Need on suunatud erinevatele sotsiaalsetele rühmadele – madala sissetulekuga peredele, üksikvanematele, eakatele, puuetega inimestele jne.
Traditsiooniliselt on sotsiaalmajutus olnud seotud stigmatiseerimise ja vaesusega. Viinis pööratakse aga erilist tähelepanu arhitektuurile, et vähendada sellega seotud stigmat. Hooneid kujundatakse nii, et need oleksid esteetiliselt meeldivad, energiatõhusad ja hästi integreeritud ümbritsevasse linnaruumi.
Olukorda saab meilgi lahendada
Teiste linnade edulugudest on võimalik õppida, kuidas leida lahendusi Tallinna segregatsiooniprobleemile. Muudatusi on võimalik läbi viia meilgi, kuid see nõuab teadlikku ja pikaajalist planeerimist ning investeeringuid erinevatesse piirkondadesse. Kuna iga linn on oma vajadustega erinev, peab Tallinn leidma oma lähenemise, mida tuleks kohandada vastavalt linna vajadustele ja oludele.
Peagi teeme algust Eesti esimese kliimaneutraalse Hundipea linnaosa rajamisega praegusele Paljassaare tööstusalale. Sotsiaalse mitmekesisuse soodustamiseks on meie selge siht tuua korterite ja äripindade müümisel ja üürimisel turule võimalikult erineva hinna ja planeeringuga lahendusi, et vältida eliitpiirkonna tekkimist. Tulevases linnaosas saab olema eri hinnaklassis kortereid, et piirkonnas saaks elada ka kohalikus koolis töötav õpetaja, noor perekond ning elanikele kohvi valmistav barista.
Selline lähenemine on vajalik Tallinnas tervikuna. Kuigi Eestis on sõnal „sotsiaalkodu“ endiselt negatiivne maik, ei peaks see nii olema. Paljudes Euroopa linnades on ammu saanud reaalsuseks, et erinevates linnaosades moodustavad sotsiaalkodud teatud protsendi eluasemetest. Need kodud on hästi hooldatud, pakuvad elanikele vajalikke teenuseid ning on integreeritud kogukonnaellu, et vähendada segregeerumist vaeste ja rikaste piirkondadeks.
Soovin esile tõsta Mart Kalmu seisukoha hiljutisest intervjuust: „Mina ikkagi väga tahaksin, et Harju tänav ära hoonestataks ning et seda tehtaks sotsiaalkorteritega, vanalinn ei tohi muutuda ainult jõukurite luksuskorteriteks ja Airbnb’deks.“ See mõte peaks laienema Tallinna linnale tervikuna. Üüripindade arendajatele lae loomine võib tekitada murekohti. Üks võimalus neid motiveerida on pakkuda stiimuleid, näiteks suuremat ehitusõigust ja kiiremat menetlust, kui nad eraldavad kindla osa üüripindadest sotsiaalkorteriteks.
Tähtis on nii uusarenduste kui ka vanemate majade renoveerimisel mõelda planeeringute ja seeläbi ka hindade paindlikumaks muutmisele. Tuleb süsteemsemalt läbi mõelda hoone elukaar, mis võimaldaks tulevikus ehitise funktsioon ümberkujundamist vastavalt erinevatele vajadustele.
Läbimõtlemata planeerimise tõttu ongi segregatsiooni määr Tallinnas suur. Pole suudetud luua selgeid linna arengu eesmärke ja visiooni, mis võimaldaks kõigil linlastel ka tulevikus mõnusalt elada. Puudub oskus või julgus seda ellu viia. Selle tagajärjel ehitatakse kortereid lühiajalises perspektiivis, mis süvendab probleemi veelgi. Segregatsiooni jätkumine toob kaasa käega katsutavaid tagajärgi ja samas vaimus edasi minnes saabki Tallinnast Euroopa segregatsioonipealinn.
