Pluss Arhitektide arhitekt ja partner Jaan Jagomägi on Hundipea planeerimis- ja visualiseerimisprotsessiga seotud olnud ligi kümme aastat. Tema töö ei alga pildist, vaid küsimustest. Kui tihe peab linn olema, et ühistransport ära tasuks? Kuhu langeb vari? Kust puhub tuul? Visualiseeringud on selle aastatepikkuse mõttetöö nähtav tulemus, mitte lähtepunkt. Räägime visualiseeringutest, Tallinna kuldse miili arengust ja sellest, mis teeb linnast päriselt toimiva terviku.
Ühes viimatises loos kirjutasime sellest, et Hundipea esimene detailplaneering sai Tallinna linnavolikogult 19. märtsil rohelise tule. See tähendab lihtsustatult, et raam, mis määrab, kui palju ja millistel põhimõtetel ehitada, on paigas.
Aga detailplaneeringu juures on alati ka pildid. Visualiseeringud. Rahvakeeli renderid. Mis need tegelikult on ja mida mitte? Sageli võetakse neid kui lubadust, kuigi tegelikult on need eelkõige tööriist, millega tehakse ruumiline mõte arusaadavaks.
“Hundipea planeerimine on olnud piisavalt pikk protsess, mille käigus oleme ise palju õppinud. Eelkõige seda, millised tegurid kujundavad tänapäevase linnakeskkonna toimimist ja kvaliteeti,” ütleb Jaan.
Loomeprotsessi algust kirjeldab ta omamoodi väljakutsena: “Projekt, mis tänaseks kannab Hundipea nime, sai meie jaoks alguse teadliku ja proaktiivse algatusena, mitte tavapärase tellimusprojektina. Olime sarnaseid mereäärseid linnaruume läbi mänginud mitmetel arhitektuurivõistlustel nii siin- kui sealpool Soome lahte, jõudnud tippu, kuid “loosi tahtel” jäänud korduvalt napilt teiseks. Ideed ise tundusid samas küpsed. Seetõttu otsustasime härjal sarvist haarata ja pakkusime koos Indrek Allmanniga Paljassaares asuva sadamaala maaomanikele oma nägemuse kliimaneutraalsest linnaosast. Suurimaks väljakutseks oli alguses siduda ambitsioonikas ruumiline visioon realistlike arendustingimuste ja etapilise teostatavusega.”
Seosed, tihedus ja toimiv linn
Tallinnas on Jaani sõnul selgelt näha, kuidas kujuneb välja mereäärne telg. “On tekkimas selge mereäärne kuldne miil lennujaamast läbi kesklinna kuni rannaäärsete linnaosadeni,” kirjeldab Jaan.
Tema sõnul tähendab see eelkõige seoseid ja nende loomist, kuidas erinevad funktsioonid omavahel töötavad, kui tihedad need peaksid olema ja kuidas need oleksid kättesaadavad.
Selle kõrval on sama oluline energiatõhusus. Küsimus on, kuidas kasutada päikese ja tuuleenergiat nii, et see ei läheks raisku ja oleks keskkonna loomulik osa. Hundipea puhul on varasemad planeeringud võetud osadeks lahti ja süvitsi analüüsitud. Uuritud on, kuidas hoonete paigutus tagab võimalikult hea päikesevalguse kõikidele korteritele, kuidas vältida ülekuumenemist ja kuumasaari ning kuidas kujundada tänavavõrk nii, et ei tekiks ebamugavaid tuulekoridore.
Sama oluline on olnud liikumine. Kuidas siduda ala ühistranspordiga, kas sinna pääseb trammi või (linna)rongiga ja kuidas on ühendused lennujaama ning teiste linnaosadega.
“Kui ühendused ei toimi, ei pruugi loodud visioon reaalsusele vastata,” ütleb Jaan. Just siin muutub analüüs vältimatuks.
Analüüs ehitab idee
Hundipea planeerimisprotsessis on teadus ja analüüs käinud visiooni loomisega käsikäes. Panustatud on kõikvõimalikesse arvutustesse ja stsenaariumitesse ning tehtud viis aastat tagasi koostööd teiste seas ka tehnoloogiaettevõttega Siemens Mobility, kes nägi Pluss Arhitektide pöördumise peale Tallinnas kui e-riigi pealinnas sobivat keskkonda, kus oma lahendusi katsetada.
“Nende jaoks oli Baltikum tol hetkel veel avastamata turg ning meie initsiatiivil käsitleti Hundipea kontekstis kogu Põhja-Tallinna ühistranspordisüsteemi toimimist ja arengumudelit terviklikult.” Jaan toob välja, et oli virgastav kuulata, kuidas varasemad ideed, sealhulgas kiire ühistranspordi vajadus, said Euroopa juhtivalt valdkonna eksperdilt andmete ja analüüsi kaudu kinnitust.
Tema enda magistritöö käsitles Tallinna ühistransporti füüsika potentsiaaliväljade teooria kaudu, arvutades välja optimaalse lahenduse kiire liikumise loomiseks linnas. Sama loogika tuleb tagasi ka tänases arutelus: “Kui linn saavutab piisava tiheduse, suurusjärgus 10 000–15 000 inimest ruutkilomeetri kohta, muutub võimalikuks pakkuda kiireid ja toimivaid ühendusi erinevate linnaosade vahel”.
Pildi ja mõtte vahele jääv ruum
Aga mida need pildid detailplaneeringute juures tegelikult tähendavad? “Arhitektina kasutaksin sõna visualiseering,” ütleb Jaan. “Need loovad ettekujutuse. Teevad ruumi mõtte arusaadavaks.”
“Visualiseeringud ei ole otsesed lubadused, vaid arhitekti töövahend, mille kaudu tehakse visioon, mõtted ja ruumilised otsused visuaalselt arusaadavaks. Kui lood visiooni, lood inimesele ettekujutuse, mis on selle ruumi arhitektuurne idee,” kirjeldab ta.
Ta toob siia kõrvale ka Saarineni Suur-Tallinna visiooni, märkides, et töö olemus ei ole muutunud, vaid vahendid, millega neid edasi antakse. Kui Saarinenil oleksid olnud tänased tööriistad, oleks ta suure tõenäosusega kasutanud ka tehisintellektil põhinevaid visualiseerimis- ja videolahendusi.
Jagomägi arvab, et “render” on pigem tehniline mõiste. See tähendab sisuliselt hetke, kus programmis vajutatakse nuppu ja mudelist tehakse kuvatõmmis sellest, mis on parasjagu digitaalses mudelis olemas. Ent see pole lõpptulemus. “See on alus, millest hakkab edasi arenema arhitekti mõte ja loominguline protsess,” ütleb ta. Render on sisend, millest hakkab alles kujunema visualiseering ehk tervik, mis aitab inimesel ruumist aru saada ja end sellesse ette kujutada.
Ka visualiseerimise viisid on ajas muutunud. Vahepeal oli selge suund liikuda virtuaalreaalsuse ja 3D-prillide suunas, kuid Jaani hinnangul ei anna see alati soovitud tulemust. Seetõttu peab ta kõige mõjusamaks jätkuvalt videomeediumit kui teadlikult juhitud vaadet ruumile, mis annab edasi arhitekti ideed.
Linn ei ole projekt, vaid tervik
Hundipea juures rõõmustab Jaani kõige rohkem mõtteviis ja koostöö kõikide heade ettevõtjatega, kes seda paika rajavad.
“Tahe teha asju teistmoodi ja valmisolek sellesse sisuliselt panustada on olnud keskne. Hea on näha, et on kujunemas avatud mõtteviisiga tegijate ring, kes käsitleb Eestit osana laiemast Põhja-Euroopa väärtusruumist. Need ei väljendu ainult arhitektuuris, vaid ka igapäevastes ühiskondlikes hoiakutes, millele otsitakse läbimõeldud ja kontekstipõhist ruumilist väljendust.”
“Hundipeale on kujunemas inimmõõtmeline keskkond, mis on mitmes suunas veega seotud ja sellele avatud. Väiksemad kanalid on lõimitud hoonestusega, luues vahetu kontakti veeruumiga ning avades meie rannikule omase saarelise struktuuri. Oluline väärtus on ka otsene ligipääs veele, sealhulgas väikelaevadega, mis toetab mereäärset eluviisi.”
Ja see viimane on Jaani hinnangul ruumikvaliteet, mis annab Tallinnale konkurentsitu eelise mitmete teiste lähinaaberriikide pealinnade ees.
“Linnaruumi tuleb käsitleda tervikliku organismina. See on lähenemine, mida Eestis on seni vähe rakendatud,” ütleb Jaan.
Finger structure: tihedus ja mitmekesisus
Rääkides sellest, mis teeb linnast päriselt toimiva terviku, toob Jagomägi näite Põhjamaade linnaplaneerimisest. Stockholm, Kopenhaagen ja Helsingi on kõik arenenud nn finger structure‘i põhimõttel – linn kasvab nagu peopesa koos sõrmedega.
Peopesas on tihedamad keskused, kust “sõrmed” liiguvad välja. Nendes sõlmpunktides on piisav inimtihedus, et toetada kiiret ühistransporti, olgu selleks tramm, metroo või muu lahendus. Samas nende “sõrmede” vahele jääb hõredam ruum, rohkem rohelust, parke ja elamupiirkondi. See tähendab, et linnaruumis tekib tasakaal: ühelt poolt tihedad keskused, kus toimub elu, ja teiselt poolt rahulikumad alad, kuhu on võimalik kiiresti jõuda.
“Sisuliselt on sul jalgrattasõidu kaugusel kiirest liikumissõlmest võimalus väga ruttu jõuda looduslikku keskkonda,” kirjeldab ta. See tähendab, et linn ei pea olema ühtlaselt tihe. “Tihedus ei olegi võib-olla nii suur, aga ta on kontsentreeritud väga targalt väga õigetesse kohtadesse,” ütleb Jagomägi.
Selline ülesehitus võimaldab linnal toimida tervikuna hästi, ilma liigse jalajäljeta, aga samal ajal annab inimestele ka ruumi ja mitmekesisust.
Ta toob näitena, et sul võib olla Kadriorg oma parimas tähenduses või Kalamaja, aga selleks, et seal oleks elu, on vaja ka tihedust kuskil mujal. “Kalamaja hoonetest ei tule kunagi seda hulka inimesi, kes seal majade all neid äritegevusi üleval hoiavad, Kalamaja teenindab laiemat linnaruumi,” ütleb ta. Hundipea on planeeritud just selliseks sõlmpunktiks Põhja-Tallinnas.
Kokkuvõttes taandub see ühele põhimõttele: “See on mitmekesisuste sidumine.”
Ruum ei ole kunagi neutraalne
“Hundipea ei ole pelgalt ühe arendaja realiseeritav ruutmeetrite kogum.” Jaan lisab, et tegemist ei ole üksiku arendusega, vaid keskkonnaga, kus transport, energiatõhusus, tuule- ja päikesetingimused ning igapäevane liikumine on tervikuna läbi mõeldud. “Sa ei saa siit organismist mingeid osasid lihtsalt välja võtta,” kirjeldab ta ning lisab: “Ruum ei ole kunagi neutraalne. Ta suunab, soosib või takistab. Arhitekti vastutus on teha need valikud teadlikult.”
Visualiseering ei ole seega lubadus valmis linnast, vaid viis mõista, milliseid valikuid ruumi loomisel tehakse.
