Mõiste „tihe linn“ võib paljudele silme ette manada kivised magalamäed Tallinnas. Tegelikult aga tähendab see elanike jaoks kvaliteetsemat linnaruumi, kus on paremad liikumisvõimalused ja säästvam eluviis.
[Hundipea tegevjuhi Markus Hääle arvamuslugu, mis ilmus originaalis 06.06.2023 Eesti Päevalehes]
Tallinn on hõre, täis tühje maa-alasid ning on oma olemuselt killustunud. Linna sõlmpunktid on kehvasti ühendatud ja autovabal inimesel on seega linna eri suundi ebamugav läbida. Tiheda linna all mõtleme aga linnakeskkonda, mis on oma olemuselt kompaktne – segakasutusega, tihe ja intensiivne. Selline linnaruum, mis laseb linlastel hõlpsalt kulgeda ka ilma autota, võimaldab kiiret juurdepääsu eluks vajalikule ning on ruumi- ja ressursiefektiivne.
Millele siis viitavad linna segakasutus ja elavus? Segakasutus tähendab, et linnaruumis on mõistliku vahemaaga koos nii eluruumid, äripinnad kui ka sotsiaalse iseloomuga hooned ning seejuures pannakse rõhku hoonete segakasutusele. Intensiivsus on linnaruumi omadus, mis määrab, kas inimesed päriselt kasutavad linna avalikku ruumi. Oluline pole kogu linna maju täis ehitada, vaid muuta olulised sõlmpunktid funktsionaalsemaks. Ja seda mitte olemasolevate rohealade arvelt.
Tihedus on oluline võti Tallinna linna arengus, mis mõjutab otseselt linlaste elukvaliteeti ja linna terviklikkust. Tihedust ei tohiks segi ajada rahva- ja hoonemassidega ega väiksemate eluruumide võimaldamisega. Õigesti planeeritud tihedus võimaldab tõhusamat ressursside kasutamist, säästvamat liikuvust ning aktiivsemat eluviisi.
Ruumi efektiivne kasutamine
Tallinnas haigutab hulgaliselt pruunalasid, mille arendamise asemel on rõhk läinud linna valgumisele, mis on tiheda linnaruumi saavutamise üks põhivaenlane. Selle tulemusena suureneb autode kasutamine, kuna äärelinnas elavad inimesed peavad igapäevaselt linna eri osade vahelt sõitma. See omakorda tõstab transpordist põhjustatud CO2 heidet ja suurendab teede koormust.
Tiheda linnaruumi arendamine käib käsikäes 15-minuti linna põhimõttega, kus linnaelanikel on võimalus elada, töötada, puhata ja tegeleda erinevate tegevustega lühikeste vahemaade taga. See võimaldab tõhusalt ära kasutada piiratud ressursse, nagu maa-ala, vee- ja energiavarud ning infrastruktuur.
Tihedad linnad soosivad ühistranspordi, kõndimise ja jalgrattasõidu kasutamist, sest kõik olulised sihtkohad on lähedal. See omakorda vähendab autode vajadust ning sellest tulenevaid liiklusummikuid, saastet ja terviseprobleeme. Oluliselt ka omavalitsuste majanduslikku koormust taristu ehitamise ja haldamise koha pealt. Linnale on see oluline kulude optimeerimise koht, mida investeerida innovatsiooni, haridusse või muudesse valdkondadesse.
Autostumise vastu
Rohkemate teede arendamine ja parkimiskohtade võimaldamine soodustab autostumist. Uuring Poolas tõestas, et isikliku parkimiskoha ligipääs suurendab oluliselt auto omamise tõenäosust. Probleemi lahendamiseks kehtestati osadele arendustele maksimaalne parkimiskohtade arv, esitati nõudeid arendusalal ja lubati parkida väljaspool kinnistut. Ka Rootsil õnnestus sarnase lähenemise abil saavutada märkimisväärne mõju autoliikluse vähendamiseks.
Arenguseire Keskuse andmetel on viimase 18 aasta jooksul ühistranspordi, jalgsi ja jalgrattaga tööle liikujate arv vähenenud 120 000 inimese võrra. Samal perioodil on kahekordistunud registrisse kantud sõiduautode arv, millega oleme Euroopas esirinnas.
Olgugi et Tallinna 2035 Arengustrateegias on sõnastatud, et „suurem osa inimesi liigub Tallinna regioonis kiire ja kättesaadava ühistranspordiga, rattaga või jalgsi,“ on ponnistused selle soodustamiseks olnud endiselt väiksed. Ilmekaim näide selleks on Pronksi tänav – värske uuenduskuuri läbinud tänav on endiselt autokeskne, kõrge kiiruspiiranguga ja jalakäijale ebameeldiv.
Seega – selle asemel, et suunata ressursse lihtsalt autoteede funktsioonide võimendamisele, on oluline keskenduda ka alternatiivsete transpordivõimaluste arendamisele. Kuniks see puudub, ei ole inimestel piisavat motivatsiooni, et mugav ja kiire auto jalgratta või ühistranspordi vastu vahetada. Ideaalis jaguneb liiklusruum mootorsõidukite ja muude liikumisviiside vahel pooleks, kuid meil kuulub mootorsõidukitele lõviosa teedest ning ratturitele ja teistele kergliiklusvahenditele jäävad kitsad äärealad. See on ohtlik, ebamugav ning ajakulu mõttes mitmekordne.
Keskkonnamõju vähendamine
Tihedamad linnapiirkonnad võimaldavad energiat ja ressursse tõhusamalt kasutada ning vähendavad transpordi ja hoonete ehitamisega seotud keskkonnamõju. Lisaks on tihedad linnad olulised osad rohelise linnaplaneerimise strateegiates, mis hõlmavad pargi- ja rohealade loomist ning linnakeskkonna üldist parendamist elanike heaoluks – tihedas linnaruumis on lihtsam integreerida looduslikke elemente ja keskkonnasõbralikke lahendusi, mis toetavad bioloogilist mitmekesisust, parandavad õhukvaliteeti ja loovad parema elukeskkonna kõigile linnaelanikele.
Hõre linn ei tähenda rohelisemat linna – nagu Tallinnaski näha, on hõredad alad enamjaolt suured asfaltväljad. Tiheda linnaruumi rohelisemaks muutmisel saab ära kasutada tänavaid, hoove, platse ja majaseinu – kasutada nii kõrg- ja madalhaljastust kui ka näiteks konteiner- ja vertikaalhaljastust. Ühtlasi on see oluline hoidmaks piirkonna temperatuuri madalamana ning vältida külma- ja kuumasaarte ning tuulekoridoride teket.
Kultuuriline mitmekesisus ja aktiivne elu
Tihedamad linnakeskused soodustavad kultuurilist mitmekesisust ning pakuvad elanikele elavat ja aktiivset elu. Oluliseks teguriks linnaruumi arendamisel on mugava avaliku ruumi olemasolu, olgu selleks siis pargid või erinevad kogunemiskohad. Sellised avalikud ruumid innustavad inimesi jala liikuma ja linna avastama. Rohealad ja kogunemiskohad aitavad linnast luua meeldiva ja atraktiivse keskkonna, mis kutsub inimesi õues aega veetma, suhtlema ja nautima linnakeskkonna võlusid.
Linnaruum ei peaks olema disainitud vaid punktist A punkti B jõudmiseks. Selle asemel võiks linn olla tervikuna mõnus ajaveetmise koht nii 8- kui ka 80-aastaste jaoks, kus erinevaid teid pidi kulgeda, peatuda ja mugavalt aega veeta. Tallinn on selleks veel liiga hõre, närviline ning autokeskne. Kui valglinnastumisele selgemalt pidur tõmmata, panustada läbimõeldud ühenduste loomisele ja lünkade täitmisele ja funktsioonide ühendamisele, võib Tallinna kui tiheda linna unistus juba lähiaastate reaalsus olla.
Eesmärk on luua linnakeskkond, mis soodustab mitmekülgseid ja jätkusuutlikke liikumisviise ning tagab mugava, ohutu ja tõhusa liikumise erinevate sihtkohtade vahel. Autoteede laiendamise, ristmike suurendamisega ja madalama kiiruspiirangu eiramisega liigume ainult kaugemale eesmärgist.
