Tänav pole mitte ainult liikumiskoridor, vaid ruum, kus peatutakse, kohtutakse, mängitakse, unistatakse, einestatakse, puhatakse ja tehakse igapäevaseid toimetusi. Hea tänava kvaliteeti aitavad hinnata mõned lihtsad küsimused. Kas laps saab seal turvaliselt rattaga sõita? Kas seal on lihtne iseseisvalt liikuda ja orienteeruda ka siis, kui nägemine, kuulmine või liikumine vajab rohkem tuge? Kas tänav on koht, kus tahetakse aega veeta, mitte seda ainult läbida?
Hundipea tänavaid planeerides lähtume kõigepealt sellest, millist elu me soovime erinevatel tänavatel näha, ning alles seejärel kavandame, kuidas ruumis liigutakse.
Hundipea naabruskonna käsiraamatus kirjeldame jalgsikäidavaid, kõigile ligipääsetavaid ja inimmõõdulisi tänavaid kui hästi toimiva naabruskonna vereringet. Tänavaruum on linna suurim avalik ala ning selle kvaliteet mõjutab otseselt seda, kui lihtne on inimestel naabruskonnaelus osaleda, kohtuda ja liikuda. Selleks, et need põhimõtted jõuaksid planeeringutest käega katsutavasse Hundipea tänavaruumi, oleme koostanud tänavadisaini juhendi. See tugineb Eesti standarditele ja õigusaktidele ning rahvusvahelistele soovitustele, sealhulgas NACTO Global Street Design Guide’ile ja Tallinna rattastrateegiale. Nagu ka Hundipea linnajagu, areneb see juhend koos ajaga ning täieneb uute teadmiste ja kogemuste põhjal.
Selles loos anname ülevaate juhendi peamistest põhimõtetest ja sellest, kuidas need tänavaruumis väljenduvad.
Kolm tänavatüüpi
Kõik tänavad ei pea olema ühesugused. Mõni tänav sobib eelkõige liikumiseks, mõni kohtumiseks, mängimiseks või tänavaäärseks ettevõtluseks. Seetõttu jagunevad Hundipea tänavad vastavalt oma rollile naabruskonnas kolme põhitüüpi.
Promenaad
Kasutame siinkohal sõna „promenaad“ laiemas tähenduses, mitte ainult mereäärse jalutustee, vaid veeäärse avaliku ruumi kohta. Tulevikus saab kogu Hundipea lahesopi äärest – praegu suletud sadamaalast – ligi kolme kilomeetri pikkune promenaad. Selle kujundamisel lähtume põhimõttest, et ka meri ise oleks kasutatav osa avalikust ruumist, mitte pelgalt vaade. Seetõttu kavandame mere äärde lisaks liikumisteedele ka puhke-, mängu- ja suplusalasid. Konkreetsed lahendused sünnivad projekteerimise käigus koostöös maastikuarhitektidega.
Promenaadi moodustavad mitu eri otstarbega ala. Mere ääres paikneb lai jalakäijatele mõeldud ala, selle kõrval kulgeb kahesuunaline rattatee ning hoonete ääres paikneb segaliikluse tee. Segaliikluse tee on mõeldud eelkõige jalakäijatele, kuid võimaldab vajadusel ligipääsu ka teenindus- ja päästesõidukitele.
Teenindus- ja päästeautodel on promenaadile ligipääs tagatud, kuid nad on seal külalised. Seda põhimõtet toetab kogu ala kujundus – asfaltkatte asemel kasutame tänavakive ning väldime tavapäraseid teepiirdeid. Eelistatud on tänavamööbel ja haljastuslahendused, mis aitavad luua hubaseid puhkealasid ja sopikesi. Segaliikluse tee võib sujuvalt liituda hoonete ees paiknevate kohvikute ja poodide välialadega.
Võib eeldada, et promenaad meelitab ligi palju jalgrattureid nii Hundipea põhja- ja lõunakalda vahelise ühendusena kui ka mõnusa mereäärse liikumisruumina. Jalgratturite suur hulk ja liikumiskiirus eeldavad eraldi rattateed. Kuna promenaadil puuduvad sõidutee ja keerulised ristmikud, sobib sinna hästi üks kahesuunaline rattatee, ilma et tekiks probleemseid liiklusolukordi. Kahesuunalise rattatee laius jääb vahemikku 2,5–4 meetrit, optimaalseks tavalaiuseks on 3,6 meetrit.
Põhjakalda peatänav
Põhjakalda* peatänav on naabruskonnaelu peatelg, kus liigub kõige rohkem jalakäijaid ja sõidukeid. Planeeritud on bussiliikluseks sobiv kahesuunaline sõidutee, muust liiklusest eraldatud rattateed ja hoonete ees paiknev tänavale avatud ala kohvikute, poodide ja teiste äridega, mis aitavad siduda tänava ja hoonetes toimuva.
Peatänava kiiruspiirang on 30 km/h. Liikluse aeglustamiseks ja turvalisemaks muutmiseks kavandame sõidurajad minimaalse sobiva laiusega (3–3,3 meetrit) ning väldime suuri pöörderaadiusi. Tänava mõlemale küljele on planeeritud ühesuunalised rattateed, mis on muust liiklusest haljastuse, äärekivide või puhveraladega eraldatud. Aktiivse liiklusega tänaval on tihe haljastus eriti oluline, sest see summutab müra ja loob eri liiklejate vahele turvalise puhvertsooni.
Kvartalisisesed tänavad
Kvartalisisesed tänavad on kitsamad tänavad, mille peamine ülesanne on tagada juurdepääs elamutele. Neid kasutavad peamiselt jalakäijad. Ühistransporti seal ei ole.
Just kvartalisisesed tänavad on sageli naabruskonna kõige vahetumad avalikud ruumid – kohad, kus kohtutakse naabritega, mängitakse ja veedetakse aega kodu lähedal. Seetõttu kavandame sinna heldelt haljastust, tänavamööblit ja puhkealasid, mis toetavad tänava sotsiaalset kasutust.
Kitsad, ilma telgjooneta sõiduteed hoiavad kiiruse minimaalsena – autojuhid peavad vastassuundadel üksteist läbi laskma. Kavandatav kiiruspiirang on 20 km/h. Liikluse rahustamiseks kasutame võimaluse korral ka tõstetud ülekäike, mis annavad jalakäijale selge eelise.
Kõige kitsamatel tänavatel, kuhu eraldi rattatee ei mahu ning kus autoliiklus on aeglane ja hõre, kasutame jagatud sõidutee lahendust. Jalgratturil on seal eesõigus. Katend erineb tavalisest sõiduteest, näiteks kasutatakse asfaldi asemel tänavakivi. Hollandis nimetatakse sellist tänavat Fietsstraat’iks ja Saksamaal Fahrradstraßeks.
Mõned kvartalisisesed tänavad on kavandatud ainult kergliiklejatele ning seal sõiduteed ei ole. Samas peab kõnnitee olema piisavalt lai, et tagada vajaduse korral päästeautode ligipääs.
Haljastus liikluspuhvri ja mürasummutajana
Puud ja põõsad täidavad tänavaruumis mitut olulist rolli: need toimivad liikluspuhvri, õhukvaliteedi parandaja, mikrokliima reguleerija ja mürasummutajana. Haljasalad aitavad sademevett puhastada ja ära juhtida ning lisaks kaunistavad tänavapilti. Kõik see mõjutab otseselt ka inimeste heaolu – puhtam õhk, vähem müra, rohkem varju ja rohelust vähendavad stressi ning muudavad õues viibimise meeldivamaks. Seetõttu planeerime sõiduteed minimaalse laiusega, et jätta rohkem ruumi haljastusele.
Haljastuse paiknemine tänavalõigetes ei ole juhuslik, vaid lähtub sellest, millist ülesannet haljastus konkreetses kohas täidab – olgu selleks liikluspuhvri loomine, müra vähendamine või sademevee juhtimine.
Puud võivad paikneda koos tänavamööbliga kõnnitee ääres, rattatee ja sõidutee vahel või mõlemas kohas korraga. Viimane lahendus loob rattatee äärde allee ning eraldab liiklusalasid kõige selgemini visuaalselt. Mida tihedam ja kiirem on liiklus, seda olulisem on haljastus liiklusalade vahel.
Katend aitab ruumi mõista
Teekatte materjal ei ole ainult tehniline valik. See on üks vahend, millega ruumi otstarvet selgemaks teha. Eri otstarbega aladele kavandame erinevad pinnakatted, et kasutaja saaks kohe aru, millisesse ruumi ta on jõudnud. Kui asfalt asendub tänavakividega, saab autojuht aru, et ta on jõudnud vaiksemale elamutänavale. Kui kõnnitee väiksemad tänavakivid asenduvad suuremate betoonplaatidega, tajub jalakäija, et ta on jõudnud avalikku ruumi – väljakule või promenaadile. Sama loogika kehtib ka parkides, puhkealadel ja mänguväljakutel: kruus, laudispinnad või pehmemad kattematerjalid, näiteks multš, aitavad ruumi kasutusotstarvet paremini edasi anda.
Erinevad pinnakatted, reljeefid ja kontrastid muudavad avaliku ruumi loetavamaks ning aitavad aru saada, kus kulgeb käigutee, kus algab puhkeala või kus tuleb valmistuda tee ületamiseks. Nii toimib ruum paremini kõigi jaoks, eriti nende jaoks, kellele orienteerumine või liikumine võib olla keerulisem.
Ülekäigud
Ülekäik on eelkõige jalakäijale mõeldud liikumistee ning selle loogika peaks lähtuma sellest, et inimene saaks liikuda otse, ilma ebavajalike kõrvalepõigeteta. Ülekäigu ees kasutame taktiilseid tähiseid, mis annavad märku sõidutee algusest ning aitavad nägemispuudega inimestel ülekäiguni jõuda. Ülekäigurajad peavad jätkama kõnniteed võimalikult otseselt ning paiknema iga 80–100 meetri järel, üle 200 meetri pikkune vahemaa ei ole lubatud. Kui ülekäigurada on liiga kaugel või sunnib tegema „jõnksu“, muutub liikumine ebamugavamaks ja aeglasemaks.
Ristmike kuju mõjutab sõidukite kiirust. Väiksemad pöörderaadiused sunnivad autojuhte enne pööret aeglustama, toovad ülekäigurajad ristmikule lähemale ning parandavad nähtavust mõlemas suunas. Nii tõstame kõigi liiklejate (nii autojuhtide, jalakäijate kui ka ratturite) ohutust. Sama põhimõte kehtib tõstetud ülekäikude puhul – autojuht saab visuaalse signaali, et ta siseneb teistsugusesse ruumi. Kvartalisisestel tänavatel, kus autoliiklus on aeglane ja kergliiklejaid palju, on see eelistatud lahendus.
Töödokument, mis täieneb ajas
Hundipea linnajagu kujuneb aastakümnete jooksul. Seetõttu on ka tänavadisaini juhend, mille põhimõtteid selles loos tutvustasime, töödokument, mida täiendame uute teadmiste ja kogemuste põhjal.
Loos olevad illustratsioonid on põhimõttelised näited, mis aitavad selgitada tänavadisaini juhendi põhimõtteid. Lõplikud lahendused sünnivad projekteerimise käigus koostöös maastikuarhitektidega ning lähtuvad iga tänava eripärast.
*Hundipea ala jaguneb põhja- ja lõunakaldaks, millel on eraldi detailplaneeringud (vt allolevat joonist).
