Terviklik linnaruum nõuab struktuurplaani

Täna käib Tallinna arendustegevus enamasti krundi kaupa, mis tähendab, et maaomanikud/arendajad suunavad kogu energia väga spetsiifilisele alale, prioriseerides enda individuaalset kasumit, vajadusi ja väärtuseid. Erinevate kruntide arendajate väärtused ja lahendused on aga tihti vastuolus, ühine kvartali visioon ja väärtused puuduvad. 

Olen vestelnud arhitekti-linnaplaneerija Tõnis Arjusega ning tema sõnul on Tallinnal olemas väga head hoovad, et eristuda kõigist teistest linnadest just läbimõeldud ruumilahenduste poolest. “See on ainus linn Eestis, kus lisaks üldistele seadusega etteantud protsessidele on ettenähtud ka struktuurplaanide koostamise võimalus”, toob ta välja.

Struktuurplaani mõiste on sisse toodud Tallinna planeeringute määruses¹, vaja on vaid seda potentsiaali teadlikult rakendada. Tegemist on planeeringu tasandiga, mis aitab analüüsida ja kujundada linna laiemalt ning keskenduda erinevate piirkondade omavahelistele suhetele ning seeläbi juhtida linna kui terviku süsteemi arengut.

Terviklikkuseni viib koostöö

“Tallinn on poolikute ideede linn,” möönab linnaplaneerija ja arhitekt Paco-Ernest Ulman, kui arutan Tallinna Strateegiakeskuse esindajatega kohalikku linnaplaneerimist. 

Üldplaneering on linna pikaajaline ruumilise arengu dokument, mis määratleb linna arengusuunad ja põhimõtted. See võtab juhendi vormis kokku linna visiooni, jätkusuutliku arengu eesmärgid ja poliitikad ning on oluline vahend linna tuleviku kavandamisel ja kujundamisel. Üldplaneeringud koostatakse üldjuhul suuremate alade kohta – terve linn või linnaosa ühe planeeringuna. Seega üldplaneeringu koostavadki avalikud asutused ehk linnad, linnaosavalitsused, omavalitsused. 

Üldplaneeringust täpsemaks ja konkreetsemaks minnes on järgmiseks sammuks detailplaneering, milles minnakse süvitsi üldplaneeringuga määratletud alade arendamise tingimustes. Selle koostab omakorda konkreetse maa-ala omanik. Detailplaneering on otseseks aluseks ehitusprojektide kavandamiseks ja ehitamiseks. Seega linn seab üldplaneeringuga raamistiku, maaomanik omakorda detailplaneeringuga täidab selle raamistiku üksikasjadega. 

Ulman toonitab, et lisaks suurele plaanile ja konkreetsetele detailidele on vaja mõelda ka (linna) ruumilisele mõõtmele – “sellele, mis laadi ruum tuleb ja linn on”. Linnadünaamika kontekstis on igal krundil või arendusel mõju ümbruskonnale, tänavaruumile ja üldisele linnaruumi kvaliteedile.

Struktuurplaanil on potentsiaal olla võti, mis aitab mõista, kavandada ja parandada linna ja selle eri osade vahelist suhet ning kujundada mitmekeskuselist tervikut. See tagab sidususe, linnaelanike vajaduste prioriseerimise ning kvaliteetse linnaruumi väärtustega arvestamise. Ulmani sõnul on on struktuurplaanist veel killuke vabam ja omanikele vähem hirmutavam mõiste “ruumiline visioon”, mille puhul on rõhk just mitmemõõtmelisuse aspektil.

Täna on ühelt planeeringutüübilt teisele üleminek suur hüpe, kuna nende detailsuse kontrast on suur – kui üldplaneering on väga mahukas ja üldine dokument, siis detailplaneering puudutab konkreetset maa-ala ja läheb selle detailidesse süvitsi. See on ka esimene kord, kui linna ja maaomaniku esindajad konkreetse detailplaneeringu jooniste juures üksteisega kokku puutuvad, olles siiamaani kumbki oma parimate teadmiste põhjal oma plaani kokku pannud. Mõlemad on oma tehtud töö osas kaitsval positsioonil ning olenevalt projekti suurusest ja detailidest võtab konsensuseni jõudmine kaua aega. 

Strateegiakeskuse ruumiloome osakonna juhataja Kaidi Põldoja nõustub, et neid alasid, millega ruumiliselt tegeleda oleks tohutult palju. Ta kirjeldab, kuidas varasemas planeerimispraktikas on hästi tavaline see, et isegi kui on kõrvuti asetsevad detailplaneeringu alad, siis isegi nende puhul tingimata ei vaadata, kuidas nad ruumiliselt kokku jooksevad. Põldoja tõdeb, et “mis puudutab koostööd eri osapoolte vahel, siis see on Tallinna linna üks suuremaid probleeme, et eriametid võivad rääkida täiesti erinevat juttu.” Üldplaneering on liiga üldine, kinnitab ka tema.

Struktuurplaan sobiks ideaalseks lüliks kahe planeeringutüübi vahele. See tooks osapooled juba varasemas etapis sama laua ja plaan loodaks koostöös. Väheneksid ka tülid linna ja maaomanike vahel, pakkudes rohkem mänguruumi. Ulman toonitas ka, et struktuurplaan on töövahend – see on pidevas muutuses, aga tänu sellele saab anda vastuseid erinevatele osapooltele.

Eestis pole omavalitsustel liialt oma arendatavat maad, seega oleks struktuurplaan hea tööriist täpsustamaks erinevate asukohtade ruumilist kvaliteeti. Usun, et nii oleks linnal võimalik näidata pikemajalist visiooni maaomanikele ja põhjendada, miks just lahendused on tehtud nii nagu nad on. See annaks ka üldplaneeringule natuke vabamad käed, sest palju detaile saab täpsustada just struktuurplaanis.

Keskus kui iseseisev linna osa

Mitmekesises ja jätkusuutlikus linnaruumis on lisaks südalinnale veel mitu väiksemat keskust ning kõigi linnaosade elanikud saavad tugineda oma igapäevaelus kohalikule keskusele: töö, poed, vabaaja veetmise võimalused on alati kodu lähedal. 

Läbi selle väheneb sundliikuvus, teenused on kättesaadavad jalgsi või jalgrattaga, iga linnaosa on eriline ja oma iseloomuga. Kohalikus keskuses puututakse pidevalt kokku samade inimestega, mis toetab ka sotsiaalsete suhete ja n-ö külamentaliteedi tekkimist, soodustab kogukondlikku tunnetust ja on inimestele sotsiaalsel tasandil äärmiselt vajalik ning kasulik.

Põldoja arvab, et Tallinn hakkab ikkagi arenema ka selles suunas nagu Oslo, et inimesed väärtustavad oma aega nii palju rohkem – keegi ei taha kulutada iga päev pool tundi, et piimapakini jõuda. Praegu puudub muu võimalus, kui et väärtuslikku aega pikkadele sõitudele kulutada.

Mõeldes tõeliste polütsentrilise linna peale, siis kerkivad silme-ette Kopenhaagen, Viin, Amsterdam, Stockholm, Brüssel, kus on märgatavalt erineva identiteediga piirkonnad, mis omavad iseseisvat majanduslikku, kultuurilist või kaubanduslikku tähtsust. Tallinna peetakse eelkõige monotsentriliseks linnaks, mille domineerivaks keskpunktiks on vanalinn koos raekoja platsiga. 

Kui kujutada ette linna erinevaid keskuseid, siis on kõige loogilisem defineerida keskust kui iseseisvalt toimivat linna osa². See tähendab, et kõik funktsioonid on selles linnaosas olemas ja inimesed elavad nende funktsioonide lähedal. Tallinn 2035 strateegia raames on ka Tallinna hakatud kaardistama kui mitmekeskuselist linna, strateegias aga loetakse keskusteks ostukeskused, näiteks Nõmme keskus, Kristiine keskus jt³. 

Selleks, et Tallinnast saaks päriselt polütsentriline linn, tuleks tekitada planeerimisprotsessi paindlikkust pakkuv lisalüli, et osapooled saaksid teadlikult koos nuputada plaane tihedamate keskusalade loomiseks. Ainult siis tekib reaalselt toimiv keskus, kui sama laua taga kohtuvad nii linn kui ka maaomanik. 

Miks Eestis võiks rohkem struktuurplaane rakendada ning kuidas praegu laiutab kahe planeeringuliigi vahel tühjus, on kirjutanud linnaplaneerija ja endine Tallinna linna peaarhitekt Endrik Mänd. Tema sõnul on struktuurplaan “eelkõige omavalitsuse linnaehituslik visioon, millel on kaks peamist eesmärki: anda paindlik ja ajakohane ruumiline tõlgendus kehtivale üldplaneeringule ning seada detailplaneeringute koostamiseks lähtepositsioon, mis ennetab planeeringust huvitatud isiku nägemust”. 

Mänd toonitab, et struktuurplaani esiplaanil on just piirkonna kvaliteedi ja identiteedi ruumiline käsitlus, mitte niivõrd tavapärased planeeringulised arvnäitajad. Samuti toob ta suure vastuoluna välja, kuidas praegu on planeeringute koostamise aeg samas suurusjärgus projektide eeldatava elluviimise ajaga ning selle tagajärjena kaotab värske planeering juba eos suure tõenäosusega ajakohasuse⁴.

Seni on struktuurplaanid koostatud arendusteks Vanasadama alal, Sikupillis, Sossi mäel, Lennujaama-Ülemiste ärilinnakus, Skoone bastioni juures ning Narva mnt-Mäe tänava ristmiku piirkonnas⁵⁶.

Planeerimine Taani näitel

Arjus nendib ka, et miskipärast tahame ikka kõik vead ise läbi teha ja ei ole nõus teistelt õppima – aga tasub. Ta ütleb, et “näiteid on palju, kuid piisab kui vaatame Kopenhaagenit, et leida” ja selgitab, et nad on ka kuulsad linnalise asustuse targa suunamise poolest oma nö viie-sõrme-plaaniga, millega tagati uusasulate areng piki ühistranspordikoridore.

Sarnaselt Eestile on ka Taanis üldiseks suunanäitajaks üldplaneeringud, ent olulisematele aladele tehakse ka struktuurplaanile sarnanev masterplan. Hea näitena on seda rakendatud Kopenhaagenis asuvas Nordhavni linnaosas. Kui meie üld- ja detailplaneeringud on küllaltki vankumatud – proovitakse leida seda kõige õigemat ja sobivamat plaani kõigi jaoks, mis nõuab pikka plaanimist ja kaalumist –, siis Nordhavni masterplan’i on paindlikkus ja vastutulelikkus juba sisse kirjutatud. 

Masterplan määratleb samuti linnaosa põhilised eesmärgid, arengusuunad ja üldise strateegia, ent plaan vaadatakse ajas üle. Taanlased kirjeldavad oma Nordhavn masterplan’i kui pidevalt muutuvat dokumenti – plaan loodi 2008. aastal, uuendati põhjalikult 2018. aastal ning nüüd uuesti 2023. aastal. Selline variant pakub rohkem paindlikkust nii ajaliselt kui sisu poolest, lihtsustades nii kokkulepitud plaani kokkupanemist ja kui hiljem parandamist-täpsustamist, mis niikuinii iga ehituse ja planeerimise puhul ette tuleb – seda ei kardeta ja see ei tekita lisaprobleeme.

Selleks, et Tallinna areng saaks läbimõeldud, kuid samal ajal vastavalt muutuvatele oludele kohanemisvõimeline, on oluline rakendada aktiivselt kõiki selleks sobivaid meetmeid. Kiire menetlemine ei pea tingimata tähendama madalat kvaliteeti, vaid seda, et õiges kohas kasutatakse õigeid menetlusviise.

Arvestades, et üldplaneeringute koostamise ajaraam on väga pikk, ei ole mõeldav jääda kiiresti muutuvas maailmas ootama kogu linna ümberplaneerimist. Tegutseda tuleb oluliselt aktiivsemalt, et tagada linlastele ja külalistele ruum, mis kannab kaasaegseid ja tulevikku vaatavaid väärtusi.