Hundipea puhul ei räägi me pelgalt uue linnaruumi rajamisest, vaid püüame samal ajal mõista, kuidas inimene ruumi tegelikult kogeb. Et paremini planeerida, tuleb osata vaadata elu ennast. Räägime ligipääsetavusest, mis on osa iga inimese elukaarest, kuid sageli me ei oskagi sellele mõelda või märkame seda alles siis, kui tekib isiklik kokkupuude – mõni uks on liiga raske avamiseks, mõni aste liiga kõrge, mõni riiul kättesaamatu. Katsume mõelda nii, et liikumispuue ei tähenda ainult ratastooli, see võib tähendada ka kipsis jalga, lapsevankrit või vanadusest tingitud käimisraskusi.
Teeme juttu Hundipea koostööpartneri, Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu juhatuse liikme Maikel Mõttusega, kes teab ligipääsetavusest oma igapäevase kogemuse najal. Ja jagab seda rõõmuga, otse ja filtrita.
Määrus 28 ja äärekivid
Maikelil on tserebraalparalüüs. Ta liigub käimisraami abil, mis võimaldab küll rohkem manööverdamist kui ratastool, aga takistused on samad. “Ilmsüütu kõrgusena näivad äärekivid, mul tekib tunne, et seisan kuristiku äärel. Mul on ruumi ja sügavustaju paigast ära, mistõttu tekib selline olukord,” selgitab ta. Äärekivide kõrgust reguleerib ehitusseadustiku määrus 28*, mis kehtestab nõuded ligipääsetavusele. Maikel ütleb, et selle jälgimine läheb üldjoontes paremaks, aga ikka leidub ebasobivaid lahendusi.
Liikumine algab ligipääsust
Keilas, kus Maikel elab, on keskpark kenasti korda tehtud. Tammsaare park Tallinnas on jalutamiseks sobiv. Rongiliiklus saab kiita: “Ülemistele ja mujale üle Eesti on rongiga lihtne pääseda.” Linnas liiklemiseks kasutab ta ka taksot või lihtsalt sõpra. “Kahekesi autos on ju ka ühistransport,” muigab Maikel.
Samas peab iga liikumine olema planeeritud: parkimiskohad, ligipääs ukseni, piisav ruum autost välja tulekuks, kõik see loeb. “Mina veel saan hakkama, aga ratastoolis sõpradel on keerulisem, eriti kui puudub invaparkimiskoht.”
“Me oleme hakanud Eesti Puuetega Inimeste Kojaga koostöös rääkima elukaarepõhisest ligipääsetavusest, see ei puuduta ainult liikumispuuet. See puudutab sind, kui oled jala väänanud, kui oled lapsevanem, kui me jääme vanemaks. See puudutab meid kõiki mingil eluhetkel,” selgitab Maikel.
Ligipääsetavus kui igapäevane otsus
“Kui ma pean mõtlema, kas ma pääsen tualetti, siis ma mõtlen, kas ma üldse lähen kuhugi,” ütleb Maikel. Avalike ürituste kontekstis on see üks olulisemaid asju, kui ligipääsu wc-le ei ole, jäävad inimesed tulemata. Üks hiljutine kogemus illustreeris seda absurdi hästi: “Käisin Kultuurikatlas, kus toimus arhitektide liiduga kohtumine. Seal olid mingid asjad maas, käisid ettevalmistused järgmiseks ürituseks, mõtlesin, et ei hakka neist asjadest üle sõitma. Mõtlesin, et lähen üle tee Circle K-sse, seal polnud mitte inva wc-d, vaid üldse mitte ühtegi tualetti. See ei tundu loogiline, arvestades asukohta. Tobe olukord.”
Kus on wc-d?
Üks probleem, mis ikka ja jälle esile kerkib, ongi inva-WC-de kättesaadavus. Tihtipeale on uksed lukus, võtmed kusagil majahaldaja käes ja lukustatud uste selgituseks öeldakse, “aga narkomaanid tulevad”. Ka tuleb jutuajamisest välja, et tihtipeale tuleb seista silmitsi tõsiasjaga, et inva wc-d kasutatakse ühtlasi koristaja varustuse hoiukohana või Jõgeva linnast näidet tuues, ei käinud ühes toidukohas uks seestpoolt lukku ja ruum oli täidetud lastenurga mänguasjadega.
“Inva-WC ei ole panipaik ega koristaja ruum,” ütleb Maikel väga klaarilt. “Sellel ruumil on selged parameetrid, see peab olema selgelt tähistatud ja ligipääsetav”.
Kuidas võiks olla?
“Olen ikka ürituste korraldajatele öelnud, et kõige parem on, kui pärast üritust ei saa keegi aru, et ma seal olin, kõik toimis, ligipääs oli tagatud. Kõik elavad oma elu, mina saan elamuse, teie saate oma. Ja ma tulen veel tagasi.” Ta lisab, et senini ei ole ta veel saanud öelda, et mõni üritus oli ‘liiga ligipääsetav’. Kuni see päev ei saabu, on arenguruumi,” ütleb Maikel lõbusalt.
Püüame unistada ja leiame, et tegelikult on need ju lihtsad asjad, mis ühe ruumi heaks teevad – see on linnaruum, kus on pingid, et puhata ja süüa. Kus avalikus ruumis on WC, mille võti ei ole linnaosa halduri padja all. Kus poodides ulatab inimene ise riiulini ja ei pea iga kord abi paluma.
“Rimi automatiseeritud pisipood Noblessneris oli hea üllatus, väike, aga sisse mahtusin, silma järgi ka kolleegid ja sõbrad saaksid käidud, kõik oli ligipääsetav,” toob ta näiteks.
Meelelahutusel peatudes saab selgeks, et avalike ürituste kõrval võib väljakutseline olla ka kinoskäik: “Kinos käisin mingi vahe väga tihti, ainuke liikumispuudega inimene seal saalis olen ma tavaliselt ise, sest kinno ei ole lihtne pääseda. Olen saalis mööda treppi neljakäpukil üles läinud, sest trepil pole isegi käsipuud”.
Tööturust ja nähtavusest
“Meil ei ole liikumispuudega kõrgharitud inimestele 2025 aastal nende võimeid ja tugevusi arvestavad töökohti. Kui tahad põnevat ametit, pead ise ettevõtjaks hakkama või saad endale sobiva töö läbi tutvuste olemasolu,” sõnab Maikel otse. “Vaadake tööportaale ja töötukassat – pange sisse filter ‘Töö sobib vähenenud töövõimega inimesele’. See seis seal on täpselt samasugune aastast 2017, kui ma ülikooli lõpetasin. Telefonimüüja ja sellegi töö võtab kohe-kohe AI üle”.
Samas on tal lootust ja tegutsemistahet: “Meie oma podcastis Sandid Hoos räägime inimestega, kes teevad suuri asju puudest sõltumata, olgu selleks näiteks püstijalakomöödia või maailma mööda reisimine. Meil on andekaid ja säravaid inimesi. Me vajame ainult võimalust olla osa ühiskonnast. Kui ligipääsu ei ole, ei saa me osaleda ühiskonnas ega majanduses,” ütleb Maikel.
Ligipääsetavus pole luksus, see on eeldus
“Alicante, kus kõnniteed olid siledad nagu vannitoa põrand, seal oli mõnus. Selline tunne võiks ka Hundipeal olla nagu Portugali ja Hispaania siledatel teedel, kus jalad ei väsi.”
Hundipea peaks tema sõnul olema koht, kus uksed ei ole liiga rasked, kus on pingid puhkamiseks, kus tänavad ei väsita, kus ka kahe- ja kolmekordsetel hoonetel on liftid, kus meri on igaühele ligipääsetav. “Miks mitte paadisõit? Tallinnas on ju eriliste purjetajate grupp, mina tahan kiirkaatriga sõita. Hundipealt võiks see tore võimalus olla, et sa saad kailt või sadamasillalt merele niimoodi ligi, et veega kokkupuudet saaks igaüks kogeda.”
Tulevikusoov Hundipeale
“Jätkame koostööd, loodame et saame sellise lõpptulemuse, mida saame kõik nende aastakümnete pärast ja jooksul nautida,” soovib Maikel.
Mida Hundipea sellest vestlusest endaga võtab?
Maikel Mõttuse kogemus toob meid tegelikult hästi lihtsa ja universaalse tõdemuseni – hea linnaruum ei teki iseenesest, ei teki suletud uste taga, ei teki kitsas ringis. See eeldab tähelepanu, koostööd ja soovi paremini mõista, millised detailid määravad, kas inimene saab üldse ruumi kasutada, olgu see nii sise- kui välisruum. Hundipeal oleme pühendunud sellele, et ligipääsetavus ei oleks pelgalt märksõna, vaid reaalne kogemus kasutajale, alates äärekividest, pinkidest kuni lifti olemasolu ja ligipääsetava tualetini.
Nagu Maikel ütles: „Kõige parem on siis, kui ma saan teil käia nii, et te ei pane mind tähelegi. Mina saan elamuse, teie saate oma, ja ma tulen tagasi.”
Justkui nähtamatult toimiv, ligipääsetav ja kättesaadav. See ei ole luksus, see on eeldus, mille nimel me tegutseme. Nii jätkame koostööd Maikeli ja teiste partneritega, kes aitavad linnaruumi tähenduslikkust tema kasutaja vaatest mõtestada.
* Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele–Riigi Teataja
