„Kuulamiskunst tundub olevat kaduv kunst ja üksteisemõistmine on muutunud pigem hukkamõistmiseks,“ ütleb Antropoloogia Keskuse tegevjuht Liina Maria Lepik.
Viimastel aastatel on üksteise kuulamine muutunud järjest raskemaks. Ühte lihtsat põhjust selle taga ei ole. Antropoloogia Keskuse uuringutes näevad nad muu hulgas kriisidest väsimust. Kui inimene on aastaid tegelenud eelkõige enda turvatunde ja hakkamasaamisega, jääb vähem jõudu ümbritseva vastu huvi tunda.
Oma osa on Liina Maria hinnangul ka sellel, et üha suurem osa suhtlusest on kolinud digitaalsesse ruumi ja toimunud on virtuaalne kapseldumine. Sotsiaalmeedia võib koondada inimesed sarnaste arvamustega kajakambritesse, samal ajal on kadunud paljud füüsilised kohad, kus inimesed varem üksteisega kokku puutusid.
„Me näeme uuringutes ka seda, et efektiivsuse tagaajamine on viinud meid olukorda, kus inimesed on hästi efektiivselt üksi. Inimestel on tekkinud näiline sotsiaalsus, aga päris kokkusaamisteks ja sügavateks vestlusteks pole enam aega ega ruumi.“
Liina Maria jõudis Antropoloogia Keskuse etteotsa 2025. aastal. Antropoloog ta ise ei ole, tema varasem kogemus ulatub pangandusest turismi ning Eesti riigi ja digiriigi tutvustamiseni. Ühiseks nimetajaks peab ta huvi inimeste vastu: miks me ühes ja samas olukorras nii erinevalt mõtleme ja käitume.
2021. aastal tellisime Antropoloogia Keskuselt uuringu, et mõista enne uue linnajao kujundamist Paljassaarega seotud inimesi, piirkonna eri kasutajate ootusi ning nende suhet selle paigaga.
Uuringus vaadati, mida inimesed Paljassaare juures väärtustavad, mida nad muutuste puhul ootavad ja mida kardavad. Viis aastat hiljem rääkisime Liina Mariaga sellest, mida toonane uuring näitas, kui kaua selline teadmine kehtib ning kuidas kuulata inimesi nii, et kaasamine ei tooks usalduse asemel pettumust.
Kõige kõvem hääl ei pruugi olla enamuse hääl
Väsimus ja eemaldumine mõjutavad otseselt seda, mida arendaja, kohalik omavalitsus või planeerija avalikul kohtumisel kuuleb.
Liina Maria sõnul ei protesti ühiskond eestlastele omaselt avalikult. Küll aga väljendatakse oma suhtumist väikeste protestiaktsioonide ja tegudega, mille kaudu näidatakse oma agentsust ehk võimet ise enda ümber toimuvat mõjutada.
Selline väike protest võib avalduda väga argiselt. “Sina korraldad kohtumise ja pakud pirukat, aga vaat mina ei tule”. Korraldaja arvab, et inimesel olid ilmselt muud plaanid, aga tema jaoks oli see väike protest.
Selle kõrval võib aga toimuda teinegi, vähem nähtav nihe: suur osa inimestest lihtsalt ei taha konfliktsetes aruteludes enam osaleda.
„Tekkinud on vaikiv enamus, kes pigem taandub ja sulgub, ning selle kõrval karjuv vähemus. See karjuv vähemus võib jätta mulje, et kõik on rahulolematud, kuigi tegelikult on nad üksikud, aga kõvahäälsed. Nii tekib meil kõverpeegel.“
Kui avalik arutelu tähendab saali, kus üks inimene räägib lavalt ja kõige häälekamad vastavad saalist, ei pruugi sinna jõuda nende inimeste arvamus, kes ei soovi vaielda.
Antropoloogide kogemus näitab, et samad inimesed võivad üks ühele intervjuus või väikeses neutraalselt juhitud vestlusringis olla väga avatud.
„Kui ma tulen inimese juurde päriselt huviga – mind huvitab, mida sina arvad, mul ei ole eelarvamust ja sinu arvamus loeb –, siis inimesed räägivad väga hea meelega.“
Seetõttu pole olemas üht universaalset kaasamisformaati. Mõnele sobib kohtumine, teisele küsimustik, kolmandale infokiri, suhtlus piirkonna seltsi kaudu või mõni teine formaat.
Kõigepealt tuleb öelda, mis on kaasamise eesmärk
Liina Maria hinnangul tekitab suure osa pettumusest segadus selle ümber, mida kaasamine konkreetsel juhul tähendab.
Ühel juhul on eesmärk inimesi informeerida. Teisel küsida nende arvamust. Kolmandal anda valida mitme võimaluse vahel. Neljandal on inimestel päriselt otsustusõigus. Need ei ole üks ja sama asi.
„Kui tehakse infokoosolek, aga inimene tuleb sinna ootusega, et ta saab midagi otsustada, lahkub ta pettunult,“ ütleb Liina Maria. „Pigem tuleb kohe ausalt öelda: täna jagame infot ja siin otsuseid ei sünni. Või vastupidi – siin on need asjad, mille üle teie saate otsustada.“
Kõige problemaatilisemaks peab ta näilist kaasamist: olukorda, kus inimestelt küsitakse arvamust eelkõige selleks, et vajalik samm saaks protsessis tehtud.
„Inimesed ütlevad siis, et ma ei viitsi enam tulla, see on aja raiskamine. Nii võib mingi oluline hääl jääda kuulmata, sest inimene on varasema kogemusega pettumuse osaks saanud.“
Seetõttu ei tahaks Liina Maria kaasamise mõistest loobuda ega selle asemele uut sõna mõelda. Pigem tuleks kaasamine uuesti au sisse tõsta, nimetades iga tegevust selle tegeliku sisu järgi ning öeldes inimestele algusest peale, milline on nende roll ja mis saab edasi.
Mida inimesed Paljassaares väärtustavad
Hundipea tellitud uuring algas Paljassaarega seotud huvigruppide kaardistamisest. Esialgne kaardistus tõi välja kuus suuremat rühma: kohalikud elanikud, linna- ja keskkonnaeksperdid, sotsiaalvaldkonna inimesed, puhkeala ja linnukaitseala kasutajad, kohalikud ettevõtted ning teised piirkonnaga seotud inimesed ja organisatsioonid.
Piirid nende vahel ei olnud selged ega pidanudki olema. Sama inimene võis olla korraga näiteks kohalik elanik, lapsevanem, looduskaitsja ja piirkonna teenuste kasutaja. Eesmärk ei olnud jagada inimesi kindlatesse kastidesse, vaid mõista, kelle elu arendus võib mõjutada ja kelle vaade võib muidu kuulmata jääda.
Uuringus tehti taustauuringut ja netnograafiat ehk jälgiti ka Paljassaare ja Põhja-Tallinnaga seotud arutelusid internetis. Lisaks intervjueeriti 14 inimest kuuest erinevast sihtrühmast: Laevastiku tänava ja ümbritsevate asumite elanikke ning loome-, loodushoiu-, sotsiaal- ja noortevaldkonna esindajaid.
Liina Maria sõnul ei ole kvalitatiivse uuringu eesmärk öelda, mitu protsenti inimestest üht või teist arvab. Selle ülesanne on minna arvamuse sisse ning mõista, millised kogemused, vajadused ja hirmud selle taga on.
Ta selgitab erinevust näitega: kui statistika ütleks, et Tallinna haiglates viibivate inimeste keskmine kehatemperatuur on 36,6 kraadi, võiks järeldada, et kõik on korras. Palatisse sisse minnes võib aga selguda, et ühel inimesel on 40 ja teisel 35 kraadi. Keskmine on õige, kuid probleemid ja vajalikud lahendused täiesti erinevad.
„Me ei ütle kunagi, et meie käest tuleb universaalne tõde ja kõik inimesed arvavad nii. Me näeme mustreid, mida oskame sünteesida,“ ütleb Liina Maria.
Üks paik, vastandlikud ootused
Uuring näitas, et Paljassaare erilisus peitub paljude inimeste jaoks selle vastandites. Loodus ja tööstus, meri ja metall, kesklinna lähedus ja linnast eraldatuse tunne ei välistanud üksteist, vaid moodustasid koha iseloomu.
Paljassaaret kirjeldati rahuliku ja looduslähedase „suure külana“, kus on meri, mets, loomad ja linnud. Hinnati vaikust, eraldatust ja metsikut linnaloodust, kuid samal ajal sooviti paremat ühistransporti, mereääre avamist, igapäevaseid teenuseid ning rohkem võimalusi piirkonnas aega veeta.
Üks uuringus osalenu võttis mere läheduse ja selle kättesaamatuse vastuolu kokku lihtsalt: „Absurd, et ma elan mere ääres, aga ei saa mere äärde minna.“
Uuringus tulid aga esile ka teised, kohati vastandlikud ootused. Sooviti, et piirkond areneks, kuid kardeti vaikuse ja eraldatuse kadumist. Oodati kohvikuid ja kultuurielu, kuid mitte liiga palju külastajaid ega meelelahutusmüra. Taheti korrastatud keskkonda, kuid mitte paiga metsikuse kadumist. Sooviti mitmekesisust, kuid muretseti uute ja seniste elanike vaheliste pingete pärast.
Samuti kardeti liikluskoormuse kasvu, looduse liigset koormamist, piirkonna täisehitamist, rohepesu ja gentrifikatsiooni.
Just selliste vastuolude märkamine on Liina Maria sõnul antropoloogilise uuringu üks väärtusi. Inimene ei pruugi olla konkreetse arenduse või lahenduse poolt või vastu. Ta võib muutust soovida, kuid karta selle mõju enda elule. Näiteks soovitakse kodu lähedale teenuseid ja paremat ühistransporti, kuid samal ajal kardetakse, et nendega kaasnevad uued inimesed, autod ja ummikud.
„Näiteks võib inimene tahta, et tema kodukohta tuleks uus asfalttee, aga samal ajal mõelda, et siis hakkavad seal liikuma ka teised inimesed. Seetõttu ei taha ta lõpuks võib-olla seda asfaltteed,“ näitlikustab Liina Maria.
Antropoloogilise uuringu ülesanne ongi jõuda esialgse poolt- või vastuhinnangu taha ja mõista, millised vajadused, kogemused või hirmud inimese seisukohta kujundavad.
Põhiväärtused püsivad
Ükski kogukonnauuring ei kehti muutumatuna aastakümneid. Liina Maria hinnangul on Põhja-Tallinn viie aastaga palju muutunud ning muutunud võivad olla ka tänavate elanike koosseisud, piirkonna kasutajad ja nende igapäevased vajadused.
Seetõttu ei saa kõiki 2021. aastal välja toodud konkreetseid soove automaatselt tänasesse päeva üle kanda. Näiteks võib muutuda see, millisest teenusest tuntakse kõige rohkem puudust või millist infokanalit eelistatakse.
„See on hästi suhteline, kui kaua selline uuring kehtib. Põhituum kannab senini, aga kui keskkond on oluliselt muutunud, tuleb vaadata, kus võivad planeerijal olla pimenurgad, ja uuesti küsida.“
Uuringus kirjeldatud põhiväärtused – meri, loodus, vana tööstuskeskkond, mitmekesisus ja Paljassaare omapära – on Liina Maria hinnangul aga endiselt olulised.
Ent ka muutus vajab selgitamist ja kuulamist. Uue linnaruumiga kaasnevad küsimused uute elanike, liikluse, looduse, teenuste ja senise elukeskkonna kohta. Kui neile ei vastata, hakkavad inimesed teadmata kohtadesse ise vastuseid looma.
Usaldus sõltub suhtlusest
Usalduse küsimus ei ole Paljassaare puhul uus. Juba toona tuli välja, et varasemad kogemused linna ja teiste arendustega mõjutasid inimeste valmisolekut Hundipea kujunemises kaasa rääkida.
Inimesed ootavad järjepidevat infot, selgeid kõneisikuid ning ausust ka siis, kui tekivad takistused. Kui inimestelt küsitakse arvamust, tahavad nad hiljem teada, mis sellest edasi sai. Kui midagi lubatut teha ei saa, tuleb selgitada, miks.
„Kõigepealt tuleb tunnistada, et usalduskriis on. Midagi on läinud valesti ja me proovime paremini.“
Ka kaasamise vorm mõjutab seda, kes lõpuks sõna saavad. Info peab jõudma sinna, kus inimesed päriselt on. Üks kohalik leht või avalik koosolek ei lahenda seda ülesannet.
„Kes saab uudiseid TikTokist, kes Facebookist, kes Postimehest, kes Põhja-Tallinna uudistest. Kui on kohalikud seltsid, on need väga head kanalid. Mõnikord töötavad vana kooli infoseinad. Tegelikult tuleb kasutada erinevaid viise.“
Antropoloogia Keskuse uuringutes on inimesed ühe osalemisviisina eelistanud ka küsimustikku, sest sellele saab vastata endale sobival ajal ja tempos. Mõnele sobib kohtumine, teisele küsimustik, kolmandale infokiri või suhtlus kohaliku seltsi kaudu.
Usaldus ei teki ühe õnnestunud kohtumisega, vaid kujuneb paljudest väikestest kogemustest. Kui lubatakse regulaarselt infot jagada, tuleb seda teha. Kui küsitakse arvamust, peab inimene hiljem teada saama, mis öeldust edasi sai. Kui midagi lubatut teha ei saa, tuleb selgitada, miks.
Hea kaasamine algab valmisolekust inimest päriselt kuulata. Kuulamine ei tähenda, et kõigega tuleb nõustuda või kõik soovid ellu viia. See tähendab püüdu mõista, millistest kogemustest, vajadustest ja hirmudest inimese seisukoht kujuneb.
„Ma ei pea teise inimese arvamusega nõus olema, aga ma saan temast aru,“ ütleb Liina Maria. „Kui ma mõistan, kuidas ta selle arvamuseni või sellesse punkti jõudis, kus ta on, siis ma oskan ka paremini seda lahendada.“
