Kui rääkida ligipääsetavusest, jõuab jutt sageli kaldteede, liftide ja tehniliste nõueteni. Kärt Vabriti hinnangul on see aga ainult väike osa tervikust. Kärdi sõnul võib hoone vastata kõigile nõuetele, kuid inimene ei pruugi seal ikkagi hakkama saada.
Näiteks võib määruse järgi õigesse kohta paigutatud WC-pott osutuda mõne ratastoolikasutaja jaoks kasutuskõlbmatuks, sest just sellelt küljelt ei ole tal võimalik ennast tõsta. „Üks ja sama lahendus ei pruugi sobida kõigile.“
Oluline on ka, et ligipääsetavus puudutab tegelikult meid kõiki. „Ligipääsetavus tähendab laiemas mõttes seda, et kõik inimesed saavad ruumi ja seal pakutavaid teenuseid võimalikult iseseisvalt kasutada.“ Erivajadus ei pea olema püsiv. See võib olla ajutine. „Täiendav ligipääsetavuse vajadus tekib ka siis, kui liigud lapsevankriga – kõikjale ei pruugi sa enam pääseda.“ Sama kehtib eakate, ajutise vigastusega inimeste või nende kohta, kelle nägemine vanusega halveneb.
Kokkuvõttes tähendab ligipääsetavus lihtsalt seda, et inimene saab ruumi kasutada ilma, et ta peaks iga sammu üle mõtlema.
See vaade on kujunenud Kärdi pikaajalise praktilise kogemuse kaudu. Rohkem kui kakskümmend aastat on ta tegelenud kinnisvara, linnaplaneerimise ja teenuskeskkondade arendamisega. Viimaste suuremate projektidena on ta juhtinud riigimajade programmi, arendanud üheks Eesti tuntumaks turismiobjektiks kujunenud Rummu karjääri ning hetkel tegeleb ajaloolisele Seewaldi psühhiaatriakompleksile uue elu ja tähenduse leidmisega.
Just riigimajade programmi puhul tuli eriti selgelt läbi mõelda, kuidas saavad väga erinevate vajadustega inimesed ühes hoones iseseisvalt hakkama.
Nõuete täitmisest üksi ei piisa
Riigimajade programmi juhtides tuli Kärdil lahendada keeruline ülesanne: ühe katuse alla tuli koondada väga erinevad riigiasutused, teenused ja kasutajad – alates Terviseametist kuni Maksu- ja Tolliametini. Samasse hoonesse pidid sobituma laborid ja vaktsiinide hoiustamiseks vajalikud ruumid, relvi kandvad ametnikud, kriminaalhoolduse kliendid, lastega pered ning väga erinevate vajadustega inimesed.
„Seda ei olnud võimalik lahendada üksnes jooniste või määruses „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ sätestatud nõuete põhjal. Nõuete täitmisest üksi ei piisa – kõigepealt tuleb mõista inimesi,“ ütleb Kärt.
Programmi kavandamisel kutsuti ühe laua taha erinevad puuetega inimeste organisatsioonid ja erialaliidud. Arutelud kestsid ligi aasta.
„Me aasta aega arutasime erinevate erialaseltsidega. Lõpuks saime eelkõige kätte mõttemalli, mitte lihtsalt tehniliste nõuete nimekirja.“
Selleks kaardistati erinevad kasutajaprofiilid ning nende liikumisteekonnad läbi hoone. Kasutati intervjuusid ja paikvaatlusi ning analüüsiti, kuidas inimesed tegelikult teenuseid kasutavad. Alles seejärel hakati otsima ruumilisi lahendusi.
Sama lähenemist kasutab Kärt ka täna Seewaldi tulevikuvisiooni loomisel.
Seewaldi visiooni loomisel kaasati Antropoloogia Keskus, kellega koostöös tehti kogukonnauuring: korraldati intervjuusid ja fookusgrupi arutelusid ning viidi noortega läbi süvahäng. Süvahäng on uurimismeetod, mille käigus veedetakse noortega aega nende igapäevases keskkonnas. Seewaldis liiguti koos piirkonnas ning räägiti linnast, noorte igapäevaelust ja sellest, mida nad linnaruumis väärtustavad. Noorte kaasamist peab Kärt eriti oluliseks, kuna just neile uut keskkonda luuaksegi.
„Sellest sünnib hoopis teistsugune teadmine kui küsimustikest. Mitte see, mida inimesed arvavad, et nad teevad, vaid saad vahetult arutleda ja kuulda, kuidas nad ruumi päriselt kasutavad,“ kirjeldab Kärt üht võimalikku tööriista, mida suuremate ehitusprojektide puhul kasutada.
Väikesed detailid määravad palju
Näiteks võivad puutetundlikud kohviautomaadid olla nägemispuudega inimese jaoks kasutud, samal ajal kui füüsiliste nuppudega masinat on võimalik õppida kasutama ka ilma nägemata.
Samamoodi aitab lihtne kontrast. Näiteks teist värvi kapinupud, segistid, valamud või pingid aitavad ruumis orienteeruda nii nõrgenenud nägemise kui ka värvipimeduse korral.
„Need on väikesed asjad, aga kui sa neid alguses läbi ei mõtle, on hiljem väga kallis ümber teha,“ ütleb Kärt.
Lisaks kardetakse sageli, et ligipääsetavust toetavad lahendused on justkui keskkonda sobimatud lisavidinad.
„Rummu karjääris tegime kõik hotellitoad ligipääsetavaks. Olen hoidnud külastajate tagasisidel silma peal ning tubade hinnang Booking.com-is on 9,7. Ükski klient ei ole kurtnud, et tualettruumi paigaldatud invavarustus oleks ebameeldiv. Vastupidi – külastajad hindavad avarat ja suurt vannituba. Seega ei pea ligipääsetava keskkonna loomisel tegema järeleandmisi. Lahendused tuleb lihtsalt algusest peale paremini läbi mõelda.“
Viit peab aitama, mitte muljet avaldama
Kärdi hinnangul tehakse üks sagedasemaid ülepingutusi infoviitadel. Tema sõnul ei peaks viit olema disainielement või osa brändingust, vaid eelkõige tööriist, mis aitab inimesel kiiresti õige koha üles leida.
Linnapildis kohtab sageli aga hoonete nimetusi ja viitasid, millest on raske aru saada isegi terava nägemise ja hea lugemisoskusega inimesel. Seejuures peame arvestama, et meie seas on ka inimesi, kellel on kirjutatud teabe mõistmine veelgi keerulisem.
„Mina saan lõpuks aru, aga kui inimese lugemisoskus on nõrgem või tal on kognitiivne eripära, võib ta viida kõrval seista ega pruugi mõista, et on jõudnud õigesse kohta,“ kirjeldab Kärt.
Tema sõnul ei tohiks viidandus olla koht, kus arhitekt või arendaja püüab loetavuse arvelt loominguline olla.
Teise näitena meenutab ta aastatetagust spaakülastust, kus saunade nimetused olid „Metsavahi saun“ ja „Karjapoisi saun“. Alles ingliskeelne tõlge selgitas, milliste saunadega tegemist oli. „Ma ei taha sauna ust lahti teha, et teada saada, kas tegu on Soome sauna või aroomisaunaga,“ ütleb Kärt. Viida eesmärk on juhatada inimene õigesse kohta – selleks ei ole vaja sellega mängida.
Hea viidandus peaks tema sõnul rääkima inimese, mitte brändi keeles.
Oluline on läbi mõelda ka punased jooned
„Kõigepealt tuleb panna paika põhimõtted – need punased jooned, millest üle ei minda.“
Riigimajade puhul tähendas see näiteks kokkulepet, et ligipääsetavus ei ole koht, kust eelarve pingestudes kokku hoida. Kui eesmärk on luua keskkond, kus kõik inimesed saavad hakkama, siis sellest põhimõttest ei taganeta.
Kärdi sõnul tuleb need põhimõtted enne projekteerimist ka võimalikult täpselt sõnastada. Kõik arendusmeeskonnas kokku lepitud põhimõtted tuleb tõlkida projekteerijale arusaadavaks lähteülesandeks.
„Mulle väga meeldib Hundipea lähenemine, mille keskmes on empaatia. Samas peame väga selgelt kirjeldama, mida empaatia ruumiloomes tehniliselt tähendab. Kas see tähendab ligipääsetavuse nõuete täitmist, näiteks tugevamaid kontraste nägemispuudega inimestele, rahulikumaid värvilahendusi kognitiivsete erivajadustega inimestele, silmusvõimendeid teeninduspunktides kuulmispuudega inimestele või käetugedega pinke liikumisraskustega inimestele? Või tähendab see midagi muud,“ loetleb ta. „Oluline on, et meie seatud väärtused jõuaksid konkreetsete tehniliste lahendusteni, mida projekteerijad saavad oma töös aluseks võtta.“
Kärdi sõnul on just projekteerimisele eelnev etapp see koht, kus selliseid otsuseid teha. „Projekti alguses on otsuseid kõige lihtsam ja odavam teha. Kui valed valikud avastatakse alles pärast hoone valmimist, võib nende parandamine minna väga kalliks. Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika – see põhimõte kehtib ka ruumiloomes.“
Ära pusi – küsi
Ka kasutajate vajadusi ei saa alati ette ära arvata. Mõnikord on kõige lihtsam lahendus lihtsalt küsida.
„Kardetakse hästi palju küsida. Arendajad kardavad kogukonda. Kohalik omavalitsus võib arendajaid umbusaldada. Elanikud tunnevad vahel, et nende arvamust küsitakse ainult linnukese kirja saamiseks. Sellest sünnib nõiaring, kus kõik muutuvad ettevaatlikuks.“
Kärdi sõnul on oluline, et küsimine ei jääks formaalsuseks. Kui inimestelt küsitakse arvamust, tuleb neile ka selgitada, kuidas nende mõtted projekti mõjutasid.
Loo päise foto: Riigimaja ligipääsetavuse elemendid. Allikas: Riigi Kinnisvara AS, www.riigimaja.ee
