Inimkeskset linna planeerides võiks olla elementaarne lähtuda 8-80 printsiibist, mille järgi on linnatänavatel liikumine ohutu, ligipääsetav ja meeldiv ühtmoodi nii 8- kui 80-aastasele.
Kui linn on kavandatud arvestades nii nooremate kui vanemate inimeste vajadusi ja eelistusi, muutub see loomulikult kaasavamaks ja kasutajasõbralikumaks kõigile. Universaalse disaini põhimõtteid järgides saab tagada toodete ja keskkonna mugava kasutamise kõigile ühiskonnaliikmetele, sealhulgas puuetega inimestele.
“Universaalne disaini põhiolemus on see, et ta on juba algselt võimalikult paljudele gruppidele kasutatav ilma erilahendusteta,” selgitas MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi üks eestvedajatest Kristo-Adam Priks. “Keskkond peab olema läbi eluea võimalikult paljudele võimalikult hästi kasutatav – olgu sul käe all lapsevanker või rulaator” illustreeris ta.
Vestlesime MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi juhtide Kristo-Adam Priksi ja Villu Urbaniga ligipääsetavast linnaruumist pikemalt.
Ligipääsetavus puudutab meid kõiki
Puuetega inimeste osakaal kogu Eesti rahvastikust on 8,7%, sealjuures üle 64 aastaste seas on erivajadustega inimesi üle poole ehk 56%1. Need ei ole väikesed numbrid. “Kõige olulisem on kõigepealt aru saada, et kõik, mida sa teed, mõjutab lõpuks sind ennast,” toonitas Priks. See ongi kõige tuum.
Näiteks on täheldatud, et kui kõrvuti on astmed ja kaldpind, siis valib enamus inimesi kasutamiseks mugavama kaldpinna. See näitab, et kaldtee pole vajalik ainult puuetega inimestele, vaid see on universaalne element, mis sobib lisaks ka lapsevankri ja käsipagasiga liikujatele ning teistele2.
Samuti võidavad kõik lihtsast keelest – kergesti loetav ja mõistetav info on intellektipuudega inimeste jaoks hädavajalik, ent tegelikult teeb igaühe elu kergemaks.
“Kõige tavalisem puudega inimese maskott on mingi ratastoolis tüüp – nemad nüüd tahavad midagi ja et olemas mingisugune seadus, mis nõuab, et me peame selle protsendi jaoks kaldtee looma. Tegelikult on samad vajadused lõpuks kõikidel – elukaare jooksul inimeste vajadused muutuvad, nende kattuvusi on erinevatel gruppidel hästi palju,” selgitas ta.
Inimesed on lõksus
Eestis seisab täna kõige põletavam ligipääsetavuse probleem nõukogudeaegses elamumajanduses – meie punases pärandis. Sel perioodil on rajatud Eesti rahvarohkeimad linnaosad Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe.
Toonase ehitusseaduse liftinõude alusel lifti lisamine vajalik alles siis, kui korruseid on majal rohkem kui viis. Meil tüüpilised viiekordsed majad seega enamasti lifti ei väärinud. Samas liftiga üheksakordsete elamute puhul saab lifti enamasti esimeselt poolkorruselt, kuhu on ometi ka vaja kuidagi saada.
Nii pole liialdus öelda, et suur protsent inimestest, kellel on liikumisega raskusi, on oma korteris lõksus, kirjeldavad MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi eestvedajad. “See on päris hirmus ja vajaks kohe tegelemist, kohe reageerimist,” rõhutas Urban.
Selliste kortermajade ehitamist, kus lift algab kõrgemalt, jätkatakse kahjuks praegugi, nentisid nad. Nõukogude ajast on juba tublisti aastaid möödas, ent seadusandlus pole kuigi palju muutunud – nüüd on lift kohustuslik alles siis, kui majal on neli korrust3. Sarnase puuduliku loogikaga on ehitatud ka paljud koolid, lasteaiad ja kauplused.
Kõige parema füüsilise ligipääsetavusega on Põhja-Ameerika ja Jaapan, toob Priks välja, Lõuna-Euroopa ja teiste Aasia riikide puhul olukord reeglina hea kuurortpiirkondades, sealt välja minnes kisub aga nigelaks. Ligipääsetavusse suhtumine erineb ka kultuuriti – Aasias eeldatakse, et puudega inimesel on alati saatja, kes teda abistab, nii ei panda seal nii palju rõhku füüsilisele keskkonnale.
Tallinnas toovad mehed heade näidetena Lennusadama ja Meremuuseumi, Paksu Margareta ja Maarjamäe memoriaali, kus on nende sõnul ligipääsetavuse nimel pingutatud.
Rahajutt ajab kõrvu kikitama
8-80 põhimõtte integreerimine linnaplaneerimisse tõstab elanike elukvaliteeti ning sellega ühes soodustab ka tervislikumaid, elavamaid ja kaasavamaid kogukondi, mis arvestavad kõigi inimeste vajadusi, olenemata east või võimekusest.
Priks selgitab, kuidas kõige kiiremini sai ligipääsetavusega arvestamist näha kaubanduse tulekuga. Üheksakümnendate keskel toodi Läänest sisse kaubanduskeskuste mudel, mis hõlmas poes kiiret ja sujuvat liiklemist suurte ostukärudega. Ostukärul, ratastoolil ja lastekärul on aga suhteliselt samasugused liikumisvajadused, nõnda tuli ligipääsetavus selles vallas justkui loomulikult ning kedagi millekski sundima ei pidanud. “Klientide nimel võideldakse. Sellega meili üldiselt probleeme ei ole,” möönis Priks.
Õnneks osatakse üha enam tahta tänapäeva arendajatelt ligipääsetavat hoonet ja see müüb. Tuleb vaid selgitada, et kui näiteks võtmetöötaja kukub jala kipsi, siis on küsimus selles, kas ta naaseb kontorisse poole aasta pärast või saab tänu arvestavale ligipääsule laua taha tagasi juba paari kuu pärast – polegi ju vaja pikalt mõelda. “Selles võtmes peab kõiki asju vaatama,” nentis Priks.
Oluline on näha ligipääsetavust kui võimalust, võitu, säästu, mitte lihtsalt seadust või paragrahvi, mida sunnitakse täitma.
Ligipääsetavusele tähelepanu pööramine võiks olla iseenesest mõistetav ning saada projekteerimise-planeerimise loomulikuks osaks. Sealjuures ei pea disain kannatama. “See ei ole mitte erilahendus, vaid muutub arhitektuurseks lahenduseks – funktsionaalsusena plaanitu muutub disainiks” kirjeldas Urban.
Ligipääsetavuse vajadused saab tihti lahendada puhtalt sisekujundusega – näiteks ei pea trepi esimene ja viimane aste olema märgitud musta-kollase vöödiribaga, vaid saab kasutada ka hele-tume kombinatsiooni sisekujunduses kasutatud värvigammat. Põhiline on, et see toimiks.
Samuti tasub kujunduslikes elementides, näiteks viitade ja siltide puhul kasutada reljeefi, nii on see kombitav ja aitab ka nägemispuudega inimesi.
Kes täna teeb, sel homme hooleta
Urbani sõnul on oluline aru saada, et mida rohkem süvitsi ligipääsetavusele mõelda arenduse ja planeerimise etapis, seda vähem on hiljem kõiksugu probleeme ja n-ö lisasid.
Näiteks eelistab ratastooliga liikuja igal juhul võimalikult siledapinnalisi liikumisteid ja vertikaali jaoks lifte ja tõstukeid. Kui sellele osale algusest peale ei keskendu ja hakata tagantjärgi kaldteid lisama, siis toob see kõigile ebamugavusi. “Juba eos võiks planeerimisel mõelda, kuidas teha sellist reljeefi, et kogu liikumine oleks sujuv,” pani Urban südamele.
Planeerimisele tuleks läheneda kompleksselt, mitte tegutseda tükiti. Nii saab vaadata laiema pilguga, kas ehitatud keskkonda on lihtne mõista, on see hea, turvaline, loogiline liikumiseks, funktsionaalne – kas kõik tuleb omavahel mugavalt kokku.
“Müüt on ka see, et ligipääsetavus on kallis,” lisas Priks. Urbani sõnul on välja arvutatud, et hinna poolest ei ole erilist vahet, kas planeerida hoone ligipääsetavaks või mitte, koguhind tuleb enam-vähem sama. Lisakulu võivad vaid olla erilahendused, mille puhul tuleb seadmed osta.
Palju ressursi pannakse ebaolulistele asjadele, nõustuvad MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi juhid. Näiteks toovad nad ühe restorani, kuhu omanikud polnud rahaliselt “jaksanud” invatualetti ehitada, küll aga ilutses eemal rida ekstravagantseid hinnalisi puidust pinke, mille puhul oleks ilmselt ühe pingi väärtus olnud võrdne WC hinnaga.
Ideaalis saab inimene iseendaga hakkama võimalikult pikalt, olles samal ajal aktiivne ka tööturul. Fakt on aga see, et maailma elanikkond on vananemas, mis tähendab, et tööealisi jääb järjest vähemaks, sotsiaalhoolekande kulud omakorda suurenevad järsult. Siin läheb ligipääsetamatus riigile eriti kalliks maksma, eriti kuna olukorda kiputakse parandama jupp-jupi haaval, selle asemel, et kohe korralik ja läbimõeldud lahendus luua.
Hea näitena tõid nad välja Eesti Raudtee, kes ehitas ümber kõik peatused ning ostis perroonidele sobivad ühesugused rongid, nii et ligipääsematuid perroone praktiliselt polegi. “Sedasi peaks Eestis lahendama ka teisi asju – korraga,” sõnas Urban.
Õigused peavad olema võrdsed
Oluline on meeles pidada, et ligipääsetavuse alla käib ka võimalus võtta osa kogukonnaelust, käia kultuurisündmustel ja olla ühiskondlikult aktiivne. Olgu tegemist riigiasutuse, kino, pargi või taaraautomaadiga, ligipääsetavas linnaruumis peavad kõik sinna jõudma ohutult ja mugavalt – see on lihtsalt elementaarne.
“Ligipääsematus on natuke nagu vaimne seisund,” selgitas Urban. Kui ratastoolis inimene peab iga kord kuhugi minnes paluma kelleltki abi, siis üks hetk kaob minemise isu üldse ära. “Kui alternatiivi pole, siis jätangi selle teenuse saamata enda jaoks.”
Tuleviku segakasutusega Hundipeale ootame võimalikult mitmekesist elanikkonda ning ligipääsetav linnaruum on meie jaoks oluline eesmärk. Hundipea kerkib järk-järgult aastakümnete jooksul, ent otsime koos kogukonnaga juba praegu alale vahepealseid kasutusvõimalusi, näiteks toimub järjest rohkem sündmusi ühes meie laohoonetest.
Nii nagu tuleviku Hundipea, peab ka praegu aktiveeritav ala olema kõigile kättesaadav. Meile on hea võimalus end antud teemas harida ning õppida ja harjutada, millised on kõige paremad lahendused ligipääsetavuse tagamiseks, et neid teadmisi juba terve suure linnaosa planeerimisel rakendada.
See vestlus MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi esindajatega oli alguspunkt meie Hundipeast eeskujulikult ligipääsetava linnaruumi kujundamise teekonnal. Alustasime vestlust seoses reaalse väljakutsega, milleks on meie ala esimene avaliku kasutusega laohoone ligipääsetavaks muutmine, ent saime kiirelt aru, et see teema on laiem ning õppekohti ja -valdkondi veel ohtralt.
