European Placemaking Week 2025 tõi Reggio Emiliasse kokku sadu kohaloome* praktikuid üle maailma. Hundipea poolt olid kohal kogukonnajuht Maarja Matteus ja arhitekt-linnaplaneerija Darina Nossova. Maarja sõnul oli nädal heas mõttes äratundmine – avaliku ruumi küsimused ja väljakutsed on sarnased nii Itaalias, Eestis kui ka mujal maailmas.
Placemaking Week on Euroopa suurim teemakohane festival, mis toimub igal aastal eri riigis, tuues kokku linnaplaneerijaid, arhitekte, aktiviste, kogukonnajuhte ning poliitikakujundajaid. Sündmuse eesmärk on üksteist inspireerida, vahetada kogemusi ja teadmisi ning suurendada omavahelist koostööd. 2025. aastal toimus sündmus Reggio Emilias, tööstusliku taustaga Itaalia linnas.
Üks nädala keskseid teemasid oli care in placemaking – hoolivus ja turvatunne ruumis. Maarja sõnul tähendab see ka julgust käsitleda, kuidas erinevad inimesed tajuvad linnaruumi väga erinevalt. “See, mis ühele tundub tavaline tänav või tunnel, võib teisele tunduda ohtlik või võõras. Kui ruumi planeerivad ainult sarnase taustaga inimesed, ei saagi see kõigile hea olla,” tõdes ta.
Aruteludes küsiti ka, kuidas tuua linna tagasi rõõmu ja spontaansust – tänavamuusikat, tantsu ja kultuuri. “Tants ja liikumine on osa elavast linnaruumist. See on energia, mis annab linnale elu,” märkis Maarja. See mõte jäi kõlama kui meeldetuletus, et hooliv ruum ei tähenda vaid turvalisust, vaid ka kergust ja mängulisust.
Vesi kui osa avalikust ruumist
Darina jaoks oli üks kõnekamaid teemasid veel vee ja linna suhe. Reggio Emilias arutati, kuidas jõed ja kanalid, mis on ajas ununenud või asfaldiga kaetud, võiksid taas saada avalikuks ruumiks. “See pani mõtlema Hundipea kontekstile, kus meri on tohutu potentsiaaliga ruum. Aga et inimesed tunneksid end seal turvaliselt, peab vesi olema teadlikult nähtav ja ligipääsetav. Tuleb luua kohti, kus saab istuda, ujuda või lihtsalt vee ääres olla. Samuti tuleb rääkida ka avalikult mere puhastamisest ja ohutusest,” sõnas ta.
Ta meenutas oma lapsepõlve Sillamäel, kus jõgi ja veehoidla olid hirmudega ümbritsetud. “Inimesi hoiatati alati, et ärge minge jõe peale – see on ohtlik! Lapsest saati said aru, et vesi oli midagi, mida tuli vältida.”
Seepärast peab Darina oluliseks vee kui hirmutava elemendi ümbermõtestamist: “Kui me muudame kaldad ligipääsetavaks, puhastame ja uurime vee seisundit, muutub veeäär taas linnaruumi loomulikuks osaks.”
Ajaloolisele pärandile värske nurk
Reggio Emilias räägiti sel aastal palju teemal heritage reimagined – sellest, kuidas ajaloolisi linnaruumilisi kihistusi ei peaks pelgalt säilitama, vaid neid taaselustama. Reggio Emilia vanalinnal on sarnaselt Tallinna vanalinnale üks ühine väljakutse: mõlemad on oma elavuse kaotanud – paljud ärid on sealt välja kolinud ning elanikud ja turistid ei käi seal sageli aega veetmas.
Lahendusena toodi välja vajadus leida vanadele hoonetele uusi funktsioone ja loobuda ideest, et pärand on midagi, mida tuleks üksnes säilitada. Pärand peaks suutma luua ka uut väärtust. Samas nenditi, et sellist arengut takistab sageli rahapuudus – ajalooliste hoonete ja nendega seotud ruumi säilitamine ja uuendamine nõuab tihti suuremaid kulutusi kui uus arhitektuur. Festivalil kõlas ka intrigeeriv lause: “Piisava eelarve puudumisel on placemaking lihtsalt placewashing,” mille kohta märkis Maarja, et kuigi see mõte on esitatud teravalt, sisaldab see omajagu tõtt.
Maarja sõnul oli linnaruumi pärandi teemal oluline sõnum ka Hundipeale: “Vanade tööstusalade puhul on alati küsimus, kui palju uut lisada ja kui palju vana alles jätta. Seal nähtu kinnitas, et tugev ruumiline identiteet sünnib just siis, kui vana ja uus põimuvad.”
“Mulle meeldis, kuidas sündmuse toimumiskohas, Reggiano Parco Innovaziones, oli endise rasketööstuse ajalugu toodud tagasi inimeste igapäevaellu,” lisas ta. “Endiste tehasehoonete seintel olid suurendatud fotod ja lood endistest töötajatest – see oli mõjus. Mõned tööstusseadmed olid samuti ruumi integreeritud, mitte lihtsalt ära viidud. See loob tunde, et uus ruum arvestab vana ja sellesse jääb rohkem hinge.”
Sarnast lähenemist oleme proovinud ka Hundipeal – endise kalatööstuse Ookean adminhoone seinal on väikene galeriiala ja hoovipeal “Lähme nulli!” näituse installatsioonid.
Inspireerivad loengud ja töötoad
Darina sõnul avaldas talle mõju töötuba tuntud Taani urbanisti Jan Gehli metoodikast. Selle võlu peitub lihtsuses: jälgi ruumis inimesi ja nende tegevusi. “Erista liikumist ja viibimist: kes kõnnivad, kes istuvad, kui palju on naisi, mehi, lapsi. See kõlab elementaarselt, aga annab tegelikult tohutult väärtuslikku infot,” selgitab ta.
Uuenduslik oli meetodi juures see, et Gehl’i büroo on selleks loonud spetsiaalse äpi, mida osalejad said kohapeal proovida. “Natuke naljakas, sest meetod ise on nii lihtne, aga tegelikkuses teeb äpp protsessi efektiivsemaks ja andmete kogumise täpsemaks,” lisab arhitekt-linnaplaneerija Darina.
Darina sõnul kõnetasid teda enim praktilised ja elulised näited, kus kohalikud elanikud olid ise algatanud muutusi ruumilise kvaliteedi parandamiseks. “Üks olulisemaid õppetunde oli, et algatus ei pea tulema ametnikelt või ekspertidelt. Nägin näiteid, kus inimesed otsustasid oma tänava ümber mõtestada, visandasid visiooni ja kaasasid naabreid. Kui idee kogukonnas juurdub, võibki see muutuda reaalsuseks.”
Teda inspireeris ka Prantsusmaa näide, kus mahajäetud hooneid kasutatakse ajutiselt sotsiaalsete teenuste pakkumiseks – olgu selleks lühiajaline majutus või kogukonnakeskus. “Oli huvitav mõelda, kui paljudes Tallinna eraomandis olevates hoonetes võiks linnavalitsusega koostöös selliseid teenuseid ajutiselt pakkuda.”
Milline on hea avalik ruum?
Darina sõnul on see küsimus alati veidi trikiga. “Küsisin kord oma õppejõult, mis asi on hea avalik ruum. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: “Mina sulle seda ei ütle. Sina pead vastama.” See on iga arhitekti ja disaineri vastutus ise otsustada, kuidas ruum heaks teha,” meenutab ta.
Ta lisab, et igaüks saab õppida ka lihtsalt vaadeldes: “Vaata, kuidas teised on teinud ja küsi endalt, kas see toimib, kas sa nõustud selle lahendusega.”
Maarja hinnangul on hea avalik ruum eelkõige tarbimisvaba – koht, kus võib lihtsalt olla, ilma et peaks midagi ostma. “Seal peaks olema midagi erinevas vanuses ja taustaga inimestele. Kõik ei pea tegema sama asja, aga kõigil võiks olla hea.”
Ta rõhutab, et avalikku ruumi tuleks mõista laiemalt. “See ei ole ainult park või väljak. Näiteks koolihoov võib olla avatud paik, kuhu tullakse pärast tunde mängima või jalutama.” Näitena toob ta Tallinnast Lilleküla koolihoovi, mida elanikud ise soovivad kaasava eelarve abil kujundada üheks avalikuks ajaveetmise paigaks. “Sellised mõtted võiksid rohkem levida,” lisab ta. “Ka Darina poolt mainitud vesi ehk linnaruumi sinivõrgustik on tegelikult avaliku ruumi osa ja peaks seega olema avatud kasutamiseks kõigile.”
Intrigeerivaks pidas ta ka festivalil käsitletud mõtet surnuaedadest kui avalikust ruumist: “Eri kultuurides on nende tähendus erinev. Küsimus on, kuidas neid kohti mõtestada ja avada. Seal käivad inimesed, seal on kogukond, seda teemat oli huvitav arutada, et miks mitte ka see osa linnaruumist avatumalt läbi mõelda.”
Märksõnad, mida Reggio Emiliast kaasa võtsime
Kohaloome on protsess, mitte ühekordne projekt. Linnaruum vajab pidevat hoolt ja tähelepanu ka pärast ehituse lõppu.
Ajutine kasutus võib luua püsiva väärtuse. Testalad ja ajutised ruumilahendused hoiavad piirkonna elus, loovad sideme tulevaste elanikega ja pakuvad võimalusi õppimiseks.
Ajalooline pärand saab olla tuleviku lähtekoht. Ajaloolised kihistused annavad linnale identiteedi. Oluline pole ainult hoone säilitamine, vaid tähenduse loomine ka uutele põlvkondadele.
Räägi kaasa
Kui sul on ideid või soove, mida Hundipeal avalikku ruumi luua, anna endast märku: kirjuta Maarjale.
*Kohaloomine (placemaking) viitab protsessile, mille käigus kogukonna liikmed, linnaplaneerijad ja disainerid töötavad koos, et luua või täiustada avalikke ruume nii, et need oleksid inimkesksed, atraktiivsed, funktsionaalsed ja inimestele tähenduslikud.
