Vana-Kalamaja tänav (Foto: Tõnu Tunnel)
“Iga teekond algab ja lõpeb kõndimisega, mis tähendab, et igaüks meist on mingil hetkel linnatänaval jalakäija,” sõnastab Global Street Design Guide. “Katkematu ja takistusteta liikumistee tagab kõigile jalutatavad naabruskonnad. Tänavadisain peaks alati eelistama jalakäijate ohutuid liikumisvõimalusi ning mõõtma oma edu just jalakäija vaatenurgast.”
Arhitekt ja linnaplaneerija Darina Nossova ütleb, et kuigi need mõtted tunduvad enesestmõistetavana, unustatakse need linnaplaneerimisel liiga sageli. “Kui jalakäija liikumistsoon on katkendlik, täis tõkkeid või ebaloogilisi lahendusi, on kogu tänavaruumi funktsioon häiritud,” märgib ta. “Takistusteta kõnnitee on linnaruumi vereringe, mis toob tänavatele elu. Kui teed on takistustega, jääb ka ülejäänud ruum kiratsema.”
Darina ütleb, et mõned Tallinna tänavad näitavad juba, et parem disain on võimalik. “Näiteks Vana-Kalamaja tänav või J. Poska tänava lõik. Ka Gonsiori tänava värskelt uuendatud lõik annab jalakäijale ruumi. Neid võib kritiseerida, aga ülejäänud Tallinna linnakeskkonnaga võrreldes on jalakäijana tunne mugavam.”
Mida tähendab takistusteta tee?
Takistusteta jalakäija tee ei ole ainult sile kõnnitee. See on katkematut liikumist võimaldav, selge vaatega ja ligipääsetav liikumistsoon, kus ei ole ohtlikke astmeid, kitsaid pudelikaelu või vales kohas paiknevat tänavamööblit. “Ratastooli või lapsevankriga liikleja jaoks võib prügikast otse keset teed olla sama suur takistus kui kõrge äärekivi,” selgitab Darina.
Inspiratsiooniks olgu siin toodud järjekordne mõte Global Street Design Guide’ist: “Kõnnitee vaba liikumistsoon peab olema täiendatud aktiivse tänavaääre ja ligipääsetava taristuga, mis muudab teekonna mugavaks ja huvitavaks. Linnad on loodud inimestele ning tänavaid kasutatakse mitte ainult kõndimiseks, vaid ka puhkamiseks, istumiseks, mängimiseks ja ootamiseks. See tähendab, et disain peab arvestama kõige haavatavamate kasutajatega, laste, eakate ja liikumisraskustega inimeste vajadustega.”
Darina lisab: “See tähendab praktikas seda, et kõnniteel ei tohi olla barjääre, kuhu võiks komistada jooksev laps või eakas inimene, ega takistusi, mis teeksid võimatuks ratastooli või lapsevankriga liikumise. Kui me loome keskkonna, kus kõige haavatavam kasutaja tunneb end turvaliselt, siis on see mugav ja turvaline kõigile. Ja see tähendab ka, et tänavamööbel ei kuulu kõnnitee vaba liikumistsooni, sellele peab alati leidma oma koha.”
Hundipeal on kõnniteede miinimumlaiuseks seatud 1,8 meetrit. Just nii palju on vaja, et kaks ratastooliga inimest saaksid teineteisest mugavalt mööduda. Elamurajooni rahulikul tänaval on tänavalaiuse sihiks üle 2 meetri, aktiivsel poetänaval vähemalt 2,4 ja kesklinna äritänaval 3 meetrit või enam. Tänava laius on eeldus, et inimesed saaks end liikudes mugavalt tunda.
On aga ka teist tüüpi tänavaid, jalakäijate tänavad, kuhu teisi liikumisviise ei planeerita. Seal on nõuded teised ja neist räägib Darina meile allpool.
Tänavatsoonide loogika
“Tänavamööbli tsoon on hästi loov osa tänavast ning tavaliselt kulgeb see paralleelselt kõnniteega. Postide ja pinkide paigutus võib tunduda pisiasi, kuid just see määrab sageli, kas ruum mõjub turvalise ja loogilisena,” ütleb ta. Hundipeal on plaanis luua eraldi tänavamööbli tsoonid, mis hoiavad jalakäijate liikumisruumi puhtana ning pakuvad samas disainerile loomingulist vabadust.
Sellesse tsooni võib paigutada haljastust, puid, pinke, prügikaste, valgustust, rattahoidjaid või ka vihmapeenraid, mis koguvad ja filtreerivad sademevett. “See on koht, kus saab eksperimenteerida, tuua rohelust ja luua taskuid, mis teevad tänava isikupäraseks. Reegleid on vähem ja maastikuarhitektil on suur vabadus,” selgitab Darina.
Ta toob heaks näiteks Belgias, Antwerpeni linnas asuva Lange Koepoortstraati: “See on väike nunnu poetänav, mida uuendati nii, et ruum tänava keskel oleks jalakäijate ja sõidukite vahel jagatud. Sõidukid liiguvad seal väga harva ja vaikselt just selle lahenduse tõttu. Tänavamööbli ja haljastuse tsoonid on hästi tehtud, need eraldavad jagatud ala jalakäijatele mõeldud alast. Tänava tugevus on väikeste kohalike äride unikaalsus ja karakter, mis muudab koha elavaks ja hubaseks.” Ta lisab, et tänava uuendamise järel said ka ärid oma tegevust tänavale laiendada ning hakkasid päriselt õitsema, sest inimestel oli võimalus istuda ja meeldivas keskkonnas aega veeta.
Kuigi Uus-Meremaa suurlinnas Aucklandis asuv Jellicoe Street ei ole jagatud tänava näidis, on see hea näide hästi kujundatud tänavamööbli tsoonist, mis rahustab liiklust ja loob jalakäijale meeldiva ning turvalise atmosfääri.
Tihti näeme aga vastupidist, postid ja pingid on paigutatud otse kõnniteele, jättes jalakäijale liiga vähe ruumi ning tekitades vaegnägijatele ohtlikke olukordi. Hundipeal rakendame eraldi tsoonide loogikat, kus iga funktsioonil on oma ruum, et jalakäija tee püsiks takistusteta.
“Tallinnas on huvitav näide Lõime tänav. See on küll vananenud ja vajab värskendust, aga huvitav selle poolest, et on nõuka ajal planeeritud, kuid on väga roheline ja jalakäija on keskel.”
Tsooni laius sõltub juba tänava iseloomust: väga kitsal tänaval võib see olla vaid 0,6 meetrit, täiesti paras valgustitele ja prügikastidele. Kui ruumi on rohkem, saab planeerida 1,5 meetrit, kuhu mahub juba puude istutusauk. 1,8 meetri laiune tsoon võimaldab lisaks puudele mugavalt paigaldada rattahoidjad ja pingid. Veelgi laiema tsooni puhul tekib võimalus rajada väike taskupark, koht, kus saab peatuda, olla, mängida ja ka naabriga juttu ajada.
Puhver- ja äritegevustsoon
Kui tänav piirneb jalgratta- või sõiduteega, võib mööblitsoonist piisata juhul, kui liiklus ei ole väga tihe ega kiire. Sellisel juhul toimib valgustite rida, haljastus või rattahoidjad loomuliku eraldajana. Kui aga liiklus on intensiivne, vajab jalakäija lisakaitsena eraldi tihedalt haljastatud puhvrit, mis vähendaks müra ja ohtu. “Mida tihedam ja kiirem on liiklus, seda olulisem on puhver,” rõhutab Darina. Puud ja põõsad on mõlemad olulised, sest nad summutavad müra erinevatel kõrgustel ning loovad turvalisema, inimsõbralikuma ruumi.”
Rahvusvaheliselt leidub mitmeid häid näiteid. Darina toob näiteks Vilniuse Pylimo tänava haljastatud lõigud ning Poolas Poznańi kesklinna tänavad, kus äsja renoveeritud lõikudel – näiteks Plac Wolności ja Święty Marcin – on lisatud rohkelt haljastust. Seda selleks, et kaitsta jalakäijaid ja rattureid tolmu ja müra eest ning muuta tänav ka visuaalselt kauniks.
Teine oluline osa on äritegevuse tsoon hoone fassaadide ees. See on ruum, kus tänavatasandil asuvad kohvikud, kauplused ja teenindusasutused saavad laiendada oma tegevust, olgu see müügileti või õuelaua näol. Laius võib olla ühest kuni nelja meetrini ning see annab tänavale elava ja meeldiva ilme.
Teeületus on osa teekonnast
Traditsiooniline ülekäigurada sobib eelkõige aktiivse mootorliiklusega tänavale. Siin on oluline, et kõnnitee äärekivi lastakse ülekäigu kohal sõidutee tasapinnale. “Kalle peab arvestama vaegliiklejatega, ideaalne suhe on 1:12, maksimaalne 1:10, ning pind peab olema libisemiskindel,” selgitab Darina. Panduse laius peab olema vähemalt sama suur kui kõnnitee: miinimum on 1,8 meetrit, soovituslik 2,4 meetrit. Kui tee on lai, tuleb lisada ohutussaar, see võib olla minimaalselt 2 meetrit lai ja vähemalt 3 meetrit pikk, soovitavalt rohkem.
Teatud tänavatüüpide puhul sobib aga paremini tõstetud ülekäik, kus kogu sõidutee tõstetakse kõnniteega samale tasapinnale. Sellisel juhul on kõnnitee visuaalselt katkematu, ülekäik on märgitud kontrastse ja reljeefse katendiga ning jalakäijal on selge prioriteet. “Sellised lahendused ei ole ainult turvalised, vaid ka intuitiivsed. Autojuht tunnetab kohe, et liigub rahulikuma liiklusega alale,” rõhutab Darina.
Tõstetud ülekäigud sobivad eriti hästi kohtadesse, kus autoliikluse kiirus on madalam ja jalakäijate osakaal suurem, näiteks elamurajooni tänavatel või poetänavatel. Hästi planeerituna toimivad need ühtlasi rahustava väravana, kui auto pöörab suuremast tänavast väiksemale.
Jalakäijate tänavad
On tänavaid, mis ongi mõeldud ainult jalakäijatele. “Sellised tänavad on kodutänavate elu tuiksooned, siin mängivad lapsed, kohatakse naabreid ja jõutakse koju pigem tagahoovi kaudu kui peamagistraali pidi,” kirjeldab arhitekt.
Rahvusvaheline kogemus näitab, et autovaba tänav ei tähenda ärisurma. Seda on juba tänaseks tõestanud ka uus Vana-Kalamaja tänav. Kopenhaagenis algas jalakäijatele mõeldud tänavate loomine väikese katsetusega, mille suhtes oldi esialgu skeptilised. Kui aga selgus, et kohvikud ja poed hoopis õitsesid, said ajutised lahendused püsivaks ning mudelit laiendati teistelegi tänavatele. Meil on linnades sama arutelu praegu aktuaalne.
Oluline on, et takistusteta kõnnitee oleks vähemalt 3,5 meetrit lai, see tagab, et tänavale pääsevad vajadusel ka pääste- ja teenindussõidukid. Lisaks saab sellistele tänavatele luua väikseid äritsoone või õuekohvikuid, mis annavad ruumile elu ja toovad ümberkaudseid elanikke rohkem kokku.
Teekatte materjali rollid
Teekatte materjal ei ole pelgalt esteetiline valik, see kannab olulist infot. “Materjal ütleb kasutajale, kus ta on ja kuidas seda ruumi kasutada,” selgitab Darina. Näiteks kui sõidutee asfalteeritud pind muutub sillutatud tänavakiviks, saab autojuht aru, et ta on jõudnud vaiksemale elamutänavale. Kui kõnnitee väikesed kiviplaadid asenduvad suurte betoonplaatidega, tekib arusaam, et jalakäija on jõudnud avarasse avalikku ruumi, nagu väljakule või promenaadile.
Erinev tekstuur on eriti oluline vaegnägijatele, kelle jaoks reljeefsed pinnad on peamine infoallikas ruumi mõistmiseks ja orienteerumiseks. Teekatted peavad olema kindlad ja mittelibisevad nii märja kui ka kuiva ilmaga ning ei tohi valgust liigselt peegeldada.
Asfalt sobib suure liiklusega sõiduteele, kuid kõnniteel ei ole see enamasti hea lahendus, ei esteetiliselt ega praktiliselt.
Kokkuvõtteks: tänavadisaini edu mõõdupuu on jalakäija
Hundipea tänavadisain ei taotle ainult ilusat välisilmet, vaid eelkõige toimivat igapäevaelu. Takistusteta liikumistsoonid, loomingulised tänavamööbli lahendused, kaitsvad puhvrid ja elavad äritsoonid, kõik need detailid on olulised selleks, et jalakäijal oleks turvaline, mugav ja mõnus liikuda.
“Kui kõige haavatavamad liiklejad, lapsed, eakad, nägemispuudega inimesed ja need, kes liiguvad abivahendiga, saavad end linnas vabalt ja kindlalt tunda, siis tähendab see, et tänavad töötavad kõigi jaoks,” ütleb arhitekt ja linnaplaneerija Darina.
Darina rõhutab: “Kõik need reeglid on tähtsad, aga sellest ei piisa. Koht peab olema mõnus ja elav. Kui tänavad on küll tehniliselt ligipääsetavad, aga rajoon ise on tühi, ümberringi on vaid surnud investeerimiskinnisvara ja ülikallid restoranid, kus päeva jooksul keegi ei käi, siis tulemuseks on ikkagi elutu ja ebameeldiv tänav.”
See tähendab, et tänavadisaini ei saa hinnata ainult mõõtude ja standardite järgi. Oluline on, kuidas inimene end seal päriselt tunneb. Just seetõttu on tänavadisaini edu õige mõõdupuu jalakäija vaatenurk. Autojuhtidele ja ratturitele tuleb leida oma koht, kuid linna vereringe ja tõeline kvaliteedi test on see, kui hästi suudame kujundada ruumi neile, kes liiguvad jalgsi.
