Inimlikud tänavad: sõiduvahend on ainult üks tehe kogu ahelas

Kes meie tänavatel on?

„Kui räägime tänavaruumi kasutajast, mõeldakse sageli autojuhti või kontoritöötajat,“ ütleb Darina. „Aga tegelikult liigub tänaval väga erineva tausta ja vajadustega inimesi – lapsi, eakaid, liikumis- või nägemispuudega inimesi, lapsevankriga vanemaid, kipsis jalaga jalakäijaid… Me peame planeerimisel arvestama kogu elukaart hõlmavate vajadustega.“

Ühes varasemas vestluses viitas Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu esindaja Maikel Mõttus sellele, et sageli saavad linnaruumi kasutamisel määravaks pisiasjad – näiteks liiga kõrge äärekivi, raskesti avatav uks või lukus tualettruum. „Tänavadisaini ülesanne ongi tagada, et sellised takistused ei seaks kellelegi liikumisel barjääre,“ selgitab Darina.

Darina toob välja linnaruumi kasutajad ja nende liikumisvajadused:

• Ratastooli või käimisabivahendiga inimesed, kes vajavad madala kaldega panduseid ja piisavat teelaiust.
  
  
• Vaegnägijad, kellele on oluline taktiilne viitamine, näiteks reljeefsed plaadid treppide, peatuskohtade või uste ees.
  
  
• Kuulmispuudega inimesed, kes vajavad visuaalselt kontrastset ja hästi viidastatud ruumi.
  
  
• Lapsed ja eakad, kelle jaoks on tähtsad puhkealad, selgelt eristatavad ülekäigud ja aeglasem liiklus.
  
  
• Lapsevankriga liiklejad ja ajutise liikumisraskusega inimesed, kes vajavad samuti ohutuid ülekäike ja mugavat ligipääsu ühistranspordi peatusesse.
  
  
•  Jalgrattaga liiklejad, kellele on vajalik loogiline rattateede võrgustik: laiad rattateed mõlemas suunas või vähese liiklusega jagatud sõiduteed.
  
  
• Koeraomanikud, rulatajad, tõukeratturid, jooksjad ja jalutajad, kellel kõigil on erinev tempo ja vajadused.
  
  
• Ühistransport, mille jaoks on oluline, et oleksid oma sõidurajad.*
  
  
• Mootorsõidukid, millele on tarvis ühe- ja kahesuunalisi sõiduradu
  

Liikumisvabadust toetavad tänavad

„Linnas liikumine ei ole lihtsalt punktist A punkti B jõudmine,“ üleb Darina. „See on ahel, kus igal lülil – olgu selleks inimene, liikumisviis või eesmärk – on oma tähendus. Meie töö on tagada, et see ahel ei katkeks.“

Kasutame Hundipeal liikumishierarhia püramiidi, mis seab esikohale jalakäijad, nende järel rattaga liiklejad, siis ühistransport ja alles seejärel autod.

„See ei tähenda, et autod oleksid kuidagi välistatud, pigem vastupidi, kõik liikumisviisid peavad toimima kõrvuti,“ rõhutab ta. „Aga tänava planeerimine peab algama ikkagi inimesest, mitte sõidukist lähtudes.“

„Sageli ülehinnatakse mootorsõidukite ruumivajadust,“ selgitab Darina. „Planeeritakse liiga laiad sõidurajad, suure nurgaraadiusega ristmikud ja pöördetaskud, mida tegelikult ei ole vaja. Tulemuseks on tänavaruum, kus autod domineerivad ja kus liigse ruumi tõttu kiputakse sõitma kiiremini ja hooletumalt.“

Tema sõnul on teiste tänavakasutajate nagu jalakäijate, ratturite, lapsevankriga liiklejate – ohutuse ja mugavuse tagamiseks oluline, et sõiduteed oleksid planeeritud võimalikult säästlikult: väiksemate laiuste ja mõõdukamate pöördenurkadega. 

„Liiklust saab rahustada juba ruumiliste võtetega, näiteks S-kujulised kurvid tees, tõstetud ülekäigud või tänavakividega sillutatud tsoonid. Tänav, kus disain paneb aeglaselt sõitma, toimib paremini kui lihtsalt kiiruspiiranguga tänav“.

Darina pakub näitena lahenduse Ristiku-Härjapea ristmikule (A – praegune olukord, B – võimalik parandus). „Nurgaraadiused on vähendatud kuni 1,5 m raadiusteks. Tänu sellele tekkis võimalus tuua ülekäigurajad ristmikule lähemale ehk ristmik on nüüd kompaktsem. Tulemus: jalakäijatel on mugavam, teekonnad on loogilised. Autojuhid on sunnitud kurvides aeglustama. Selline kompaktne ristmik lahendab ka ühe ohtliku pimeala. Nüüd kõik teed ületavad ning jalakäijad on autojuhile nähtavad.“

“Hundipeale omaselt katsetame lahendusi ajutiste sekkumiste kaudu ehk siis enne millegi ulatuslikku kasutuselevõttu testime, kas ja mis tegelikult toimib,” lisab Darina. “Kutsume naabruskonna elanikke ja oma ala spetsialiste kaasa mõtlema, et saada sisuline ja praktiline tagasiside. Iga tänav Hundipeal saab loodud kindla rolliga funktsionaalses tervikus, olgu see promenaad, vaikne asumisisene tänav või kiire liikumistelg.” 

Mõnes meie järgmises postituses räägime kindlasti täpsemalt, mis iseloomustab head kõnniteed. 

Lähtume kasutajast

„Kui me räägime kasutajast, siis ei pea me silmas ainult jalakäijat, ratturit või lapsevankriga liiklejat,“ ütleb Darina. „Meie jaoks on kasutaja ka lind, puu ja vihmavesi – kõik need, kes linnas liiguvad, elavad või mingil moel ruumi mõjutavad.“

See laiem arusaam kasutajast ongi Hundipea tänavadisaini tuum. „Hea tänav või park sünnib samamoodi nagu hea tööriist, ikka läbimõeldult ja katsetamise kaudu,“ lisab ta. „Planeerime ruumi selliselt, et see toetaks nii igapäevaelu kui ka loodusprotsesse ja eri liikide kooselu.“

„Hundipea puhul annab suur ala ja terviklik arenduskäsitlus meile võimaluse kujundada ruumi tervikuna, mitte killustatult ning seda koostöös eri valdkondade spetsialistide, tudengite, teadlaste ja linnaelanikega,“ võtab Darina jutuajamise kokku.