Tihe linnastruktuur on jätkusuutliku, kuluefektiivse ja terve elukeskkonna üks alustaladest. Läbimõeldult planeeritud tihedas linnas, kus ruum on kujundatud inimestele, kus on mugav jalgsi, rattaga või ühistranspordiga oma igapäevased toimetused ära teha, on elanike elukvaliteet märgatavalt kõrgem kui laialivalgunud linnaruumis.
See ei tähenda, et linn on algusest lõpuni tihe, aga seal on tihedad sõlmpunktid. Linna laiendamise asemel põldude ja metsade arvelt kasutatakse sellistes linnades ära hoopis tühjana seisvad alad, näiteks väärindatakse endiseid tööstuspiirkondi.
Tihedus ei piirdu numbrite keelega
Pehme linna ehk inimkeskse linnaplaneerimise eestkõneleja ja raamatu “Soft City” autor David Sim nimetab raamatus üheksat kriteeriumit, mida tiheda linnakeskkonna kvaliteedi hindamisel arvesse peaks võtma: mitmekülgne ehituslik vorm ja mitmekesised välialad, paindlikkus, inimlik mõõtkava, jalgsi käidavus, kontrolli- ja identiteeditunne, meeldiv mikrokliima, väiksem süsiniku jalajälg ja suurem bioloogiline mitmekesisus.
Linna tiheduse mõõtmiseks kasutatakses erinevaid mõõdikuid, näiteks inimest/km2, FAR (Floor Area Ratio), elamisühikut/ha. Sim aga rõhub olulisele nüansile: mõõtes tihedust vaid numbriliste valemite abil ei saa me tegelikult vastust, kas suur tihedus antud juhul ka jätkusuutliku ja elamisväärse linnaruumi loob.
Olgugi et näiteks Lasnamäe tuhandeid inimesi mahutavad elumajad paiknevad tihedalt külg külje vastas, siis jätkusuutlikult tiheda linna mõiste alla linnaosa veel kindlasti ei mahutu. Lasnamäe ja teiste Tallinnas 60ndatel-80ndatel planeeritud elamupiirkondade prioriteediks on olnud üks kindel funktsioon – majutada võimalikult palju inimesi. Sellest ka hüüdnimi magala.
Taolised pealtnäha tihedad linnaruumid ei pruugi aga tihedalt asustatud olla – kõrghooned võivad olla kuni neli korda väiksema elanikkonnaga kui pideva, elamisväärse, rohelise ja keskmise korruselisusega Euroopa vanalinnad1.
Allolev visuaal võtab ilusti kokku, kuidas 75 eluruumi hektari kohta saab realiseerida erinevatel viisidel, alates ridaelamute ridadest (vasakul), lõpetades perimeetrilise kvartaliga (keskel) või ühe kõrghoonega (paremal).
Segakasutusega, tihe ja intensiivne linn
Kestliku ja mõnusa linnaruumi eeskujudena tuuakse sageli välja linnaosasid nagu Clichy-Batignolles Pariisis, superblock-id Barcelonas, Bo01 Malmös ning Kopenhaageni linna laiemalt. Neid keskkondasid ühendab sarnane omadus – kompaktsus.
Kompaktse linnaruumi saavutamiseks on tarvis täita kolm aspekti: linn peab olema segakasutusega, tihe ja intensiivne2 3.
Segakasutus tähendab, et linnaruumis on nii eluruume, äripindasid kui ka sotsiaalse iseloomuga hooneid. Soovitatav jagunemine vastavalt ÜRO uuringutele4 on jätta äripindadele 40-60% pinnast, elanikele 30-50% ja avalikele teenustele 10%.
Intensiivsus on linnaruumi omadus, mis määrab, kas inimesed päriselt kasutavad linna avalikku ruumi. Selle võimaldamiseks peab linn lisaks kompaktselt tihedale olema mitmekülgne ja sidus.
Kompaktsus on hea linna vundamendiks
Kompaktsed linnaosad soodustavad jalgsi või rattaga liikumist ja ühistranspordi kasutamist, võimaldavad teenuste ligiduse, suurendavad infrastruktuuri ja maakasutuse tõhusust, säästavad väärtuslikke maaressursse, vähendavad linnaelanike süsinikdioksiidi heitkoguseid ja tagavad laiemas mõttes linna jätkusuutlikkuse5 6 7. Kompaktseid linnu iseloomustab reeglina polütsentrilisus – ehk linnas on mitmeid keskuseid – ja hoonestatud perimeetriga kvartalid – ehk kvartaleid ümbritsevad 4-8- korruselised hooned.
Hõlbus juurdepääs teenustele, kaupadele, inimestele ja infole on ka linna majandusarengu aluseks. Mida parem ja tõhusam see juurdepääs on, seda suurem on ka majanduslik kasu. Kõrgema linnastustasemega linnades on tavaliselt suurem SKT elaniku kohta ja kõrgem tootlikkuse tase. Ühtlasi mõjutab see otseselt ka inimeste heaolu ja arengut.
Tiheda linnaruumi arendamine kannab endaga maa tõhusamat ja efektiivsemat kasutamist, vähendades nõnda ka tegevuskulusid maaühiku kohta. Linna võtmetähtsusega infra – ehk nt tänavate, raudteede, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide – ühiku hind on tihedama linna puhul tunduvalt madalam. LSE Cities uurimustöö8 kohaselt võib kompaktse ja tihedalt koondunud linnaarenduse tulemusel infrastruktuurikulude kokkuhoid ulatuda 55 protsendini võrreldes hajutatud stsenaariumiga.
Kõik vajalik on kättesaadav
Tiheda linna eredalt helendavaks märksõnaks on ligipääsetavus – see põhineb elu- ja töökohtade ning teenuste füüsilisel koondumisel ja mugavate liikumisvõimaluste olemasolul. Turvalised erinevate inimgruppidega arvestavad jalg- ning rattateed ning efektiivse ühistranspordi olemasolu on ligipääsetavuse tuum.
Ühistranspordile ning kergliiklusele orienteeritud kompaktses linnas on näha tohutut ruumivõitu, kui arvestada teid ja infrat, mis harilikult lähevad eraautode liikumiseks ning ülalpidamiseks.
Kui mõelda Tallinna peale, siis näiteks Nõmmel elavad inimesed sõidavad tihti tööle Kesklinna, Kristiines elavad inimesed käivad jalutamas Kadriorus, Koplis elavad inimesed saavad sõpradega kokku Telliskivis jne. Ideaalis on iga linnaosa hästi läbimõeldud, nii et kõik vajalik on lähedal – töökohad, erinevaid teenused sh tervishoiuteenused, meelelahutus, vaba aja veetmise võimalused – ja kaob vajadus seigelda igapäevaselt mitme linnaosa vahel.
Valglinnastumise hind on krõbe
Ühe hõredamini asustatud Euroopa riigi tiitli kandmine tähendab Eesti jaoks suurt autokesksust ja kasvavat CO2 jalajälge. Tallinnat kummitab valglinnastumine – üha rohkem kesklinnast ja isegi linnaäärest kaugemale kippuvad uusarendused tekitavad hajusaid asulaid, mille ülalpidamine on kulukas ning kus teenused on vähem kättesaadavad, mis omakorda pressib vajadust auto järele.
Taoliste pooltühjade piirkondade ülevalpidamine ja hooldamine on äärmiselt (energia)kulukas. Madala tihedusega linnaarendus suurendab nii era- kui ka avaliku mootortranspordi kulusid, õõnestades samal ajal ka ühistranspordi elujõulisust, mis on jätkusuutlik vaid kindla arvu sõitjate ning vahemaade arvestuses. Mida pikemaks venivad distantsid, seda vähem on ka jalgsi või rattaga liikujaid.
Tänapäeval peetakse rahvusvaheliselt kõige säästlikumaks ja kättesaadavamaks linnaruumi, kus elanikkonna tihedus on 12 500 kuni 15 000 in/km². Eesti linnad on isegi kesklinna piirkonnas reeglina kordades hõredamad: Tallinnas vastavad keskkonnasõbraliku ja kättesaadava linna tihedusele vanalinn ja suur osa südalinnast; kesklinna piirkond laiemalt kukub kuhugi Mumbai slummide tasemele; Nõmme, Kadriorg ja Kalamaja vastavad väga kallite ja segregeerunud aedlinna tunnustele.
Tihe linn toob juurde ka rohelust
Hundipea linnaosa idee kaasautori, arhitekti ja vastutustundliku ehitamise eestkõneleja Indrek Allmanni sõnul algab rohepööre linnaruumis just valglinnastumise radikaalsest peatamisest, olemasolevate linlike keskuste tihendamisest ja omavahel paremini ühendamisest.
Kindlasti ei pea linna otsast lõpuni maju täis ehitama, vaid tuleb suurendada uute sõlmpunktide tihedust. Samuti ei saa tihedust tõsta looduse ja väljakujunenud elukeskkonna arvelt ning puudub igasugune vajadus ehitada maju juurde tänastele rohealadele.
Tallinnas on selleks piisavalt erinevaid uut funktsiooni ootavaid tööstusalasid. Olukord saab olema tõenäoselt pigem vastupidine – tööstusalade avanemisega tekib linna eriilmelisi rohealasid juurde.
Indreku sõnul võimaldab linna tihendamine rakendada kaasaegsemaid liikumisviise, vabastada rohelus ehitussurvest ja vähendada nii üksikisiku kui ka ühiskonna kulu transpordi infrastruktuuri ülalhoidmisel ja vähendada seeläbi linnakeskkonna jalajälge. “Kompaktne ning piisavalt tihe linn on ka sotsiaalselt rikas ja terve,” on Indrek veendunud.
Viited:
1 UN Environment Programme (2021) Plan And Design Strategic Density
2 Churchman, A (1999) Disentangling the Concept of Density
3 Rowe, P (2015) Urban Intensities—Contemporary housing types and territories
4 UN Habitat (2015) The new strategy of sustainable Neighbourhood Planning: Five principles – urban planning
5 Lehmann, S (2011) Optimizing Urban Material Flows and Waste Streams in Urban Development through Principles of Zero Waste and Sustainable Consumption
6 Nerumann, M (2005) The Compact City Fallacy
7 ESMAP (2014) Planning Energy Efficient and Livable Cities
8 LSE Cities (2014) Accessibility in Cities: Transport and Urban Form
