Kui rääkida linnaruumi arendamisest, siis enamasti jääb fookus hoonetele, äriplaanidele ja ruutmeetritele. Aga mis siis, kui lähtuda hoopis inimesest? Hundipea tulevikulugu ei ole klassikaline kinnisvaraarendus, vaid pikk ja põhjalik teekond uue elukeskkonna loomisel – sellise, mis on rohkem kui lihtsalt koht, kuhu kolida. Vestlesime Hundipea vedaja Markus Häälega sellest, kuidas mereäärsest tööstusalast võiks saada Tallinna uus kvaliteedimärk – ruum, kus arhitektuur kohtub inimeste, keskkonna ja eksperimenteerimise vabadusega.
[Hundipea juhi Markus Hääle arvamuslugu, mis ilmus originaalis 28.04.2025 Edasi väljaandes]
Et me kohe kõik ühel pildil oleksime, kus asub Hundipea?
Hundipea asub Tallinnas, täpsemalt Põhja-Tallinnas Paljassaare sadamaalal. Siia tänase sadama asemele kasvabki aastakümnete vältel Hundipea asum. Waze’i tuleb sisse panna Paljassaare sadam, siis jõuab kohale.
Kuidas sündis Hundipea idee? Mis inspireeris selle loomist?
Tegelikult on idee ise juba noore täiskasvanu vanuses. Aastal 1999 ilmus Eesti Päevalehes Anneli Ammase sulest artikkel „President Meri näitas Laarile ja Mõisale noore pere unistust“. Nimelt oli Lennart Meri endale pähe võtnud, et Paljassaarest peab saama uus elamurajoon ja et Tallinn peab ka seal avanema merele. Kogu Hundipea ala kontseptsioon tugineb tegelikult juba 2007. aastal koostatud struktuurplaanile. Kiirelt edasi kerides jõuame 2019. aastasse kui arhitekt Indrek Allmann koos ühe aktiivse maaomanikuga inspireerus ühisel väljasõidul, mil tekkis nägemus, kuidas saab seda 41 hektari suurust ala tervikuna planeerida. Selleks sai “teeme midagi, mida pole varem Eestis tehtud”. Ehk et sündis tänane Hundipea osaühing, mille alla koondusid Hundipea sadamaala maaomanikud sooviga üheskoos mitmekesise linnaruumi arengusse panustada. Oleme selle kohta saanud positiivseks kommentaariks “väga unikaalne olukord” nii Eesti valdkonna spetsialistide kui välismaa omade seas.
Mida see “unikaalne olukord” tähendab?
See tähendab seda, et meil on omanikud kõik võrdsed ehk et Hundipea piirkonna kulud ning tulud jagunevad proportsionaalselt maaomanike vahel, mis võimaldabki meil ühtse meelerahuna Hundipead kasvatada. Eestis on see kindlasti esimest korda ja võib olla isegi maailmas laiemalt.
Et siis?
Kõik Hundipea maaomanikud panevad oma maatüki ühisesse ettevõttesse viisil, kus kõikide maa on täpselt sama väärtusega. Sõltumata sellest, kas kunagi tulevikus saab olema ühe maaomaniku lapil elamu, teisel tänav, kolmandal linnapark – nende väärtus kasvab võrdselt, nagu aktsial.
Lisaks maaomanikele, kes on ühe katuse alla koondunud, on meie unikaalsus ka ala suurus. Kolmandaks on meil olemas kindel sissetulek, mis tuleb kogu sadamaala infrastruktuuri omamisest ja poole käibest annab sadama enda pidamine. Vesi, elekter, kanalisatsioon ja sadamateenused annavad meile pideva sissetuleku, et investeerida nendesse tegemistesse, mis meil on Hundipeal tarvis teha – laiemad uuringud, ekspertide kaasamine.
Ma olen aru saanud, et Hundipeal on linnaruumi arendamisele harjumuspärasest pisut teine lähenemine. Räägi, milline see on?
Igal arendusel on oma loogika ja piirangud – olgu selleks ajaraamid, ärimudel või konkreetse krundi olud.
Kui vaadata, kuidas linnaruumi arendatakse, siis tihti sünnib see krunt krundi haaval – erinevate omanike poolt killustatult, ilma laiemat ruumilist sidusust silmas pidamata. Nii tekivad kohad, kus majad on püsti, aga puudu on mugav ligipääs näiteks ühistranspordile, lähimale pargile või toidupoele. Ruum ei toimi ühe tervikuna. Meie lähtekoht on teine: Hundipead planeerime ja kujundame ühe tervikalana. Harjumuspäraselt on projektidel nende finantseerimistingimustest tulenev surve see kiiresti valmis saada ja maha müüa. Hundipea jääb aga alaga seotuks ka siis, kui kogu ala on välja ehitatud. See toob Hundipea tegevusse hoopis teise perspektiivi. Naabrusest võiks selliseks heaks paralleeliks tuua Taani pealinnas asuva Nordhavni.
Niisama hästi kui Nordhavnist õppida, on siit võtta Kalaranna õpetlikuks näiteks. Hooned on valmis, aga selle linnaruumi funktsioonid, avatus ja mitmekesisus… Täna näeme mereäärset kohta, mis võiks pulbitseda, aga ei tee seda. Meie plaan ka hiljem kogu ala ise opereerida – see loob täiendava motivatsiooni teha asju läbimõeldult ja pikaajaliselt toimivalt.
Kirjelda meile natukene paradigma muutust ja Hundipead selle muutuse katalüsaatorina. Kuidas saab Hundipea Tallinna linna paremaks teha? Milline on tema mõju laiemalt?
Inimestel on raske ette kujutada midagi, mida nad pole varem kogenud. Kui puuduvad käegakatsutavad näited, ei saa muutust tunnetada. Hundipea saab olla koht, kus saab linnaruumi võimalusi turvaliselt uurida – katsetada, õppida, vajadusel ümber mõelda, kompromisse leida. Kui me ükskord jõuame ehituseni, siis me ei püüa kõike korraga valmis ehitada, vaid liigume samm-sammult. Selline aastakümnete pikkune tempo võimaldab katsetada ruumilisi, sotsiaalseid, tehnilisi ja looduspõhiseid lahendusi enne, kui need kogu linnas rakendust leiavad.
Olgu selleks hoonete ja taristu materjalide taaskasutus, liigilise mitmekesisuse toetamine või arusaam, et taskukohane eluase aitab mitmekesistada ruumi nägu. Neid teemasid saab Hundipeal katsetada koos ja süsteemselt. Kui nii võib öelda, võiksime olla Tallinnale justkui omamoodi linnalabor – koht, kus uusi ideid on võimalik enne laiemat rakendamist katsetada või eksperimenteerida.
Kui selline katsetamise, kaasloome ja eksperimenteerimise mõtteviis levib, sest katsetada on okei ja feilimine samamoodi, on see juba samm parema ja inimkesksema linna suunas.
Selline mõju ei piirdu ainult Tallinna või Eestiga. Meie oma teekonnal saame anda vastuseid paljudele linnaplaneerimise universaalsetele küsimustele: kuidas tagada ligipääsetavus, kuhu paigutada pingid ja tualetid, kuidas teha linn elanikule mõnusamaks läbi tema elukaare? Meil on väga hea võimalus – suur ala ja pikk ajaraam võimaldavad vigu teha ja neist kiiresti õppida. Kui miski ei toimi, teeme paremini.
Kuna me plaanime ise ala ka hallata, siis tähendab, et iga otsus, mida teeme, peab olema jätkusuutlik – nii meile, tulevastele elanikele kui ka ettevõtetele. Ja selle kõige alus on teadmistepõhine lähenemine: viime läbi arvukalt uuringuid, alates eDNA testidest kuni mikrokliima ja materjalide kestlikkuse analüüsini. Me ei katseta lihtsalt huvi pärast, vaid loome pagasit, mida saab kasutada nii Hundipeal kui mujal.
Ja see ongi Hundipea mõju – luua koht, kus eksperimentidest saab uus linnaplaneerimise viis või nagu Hundipea visiooni kaasautor, arhitekt Indrek Allmann, on öelnud: “Ei, see ei ole maja joonistamine, see ei ole ka planeerimine. See on uue kvaliteedi sünniks baastingimuste loomine“. Viimast nii siin kui kaugemal. Selleks töötame paralleelselt ka tööriistakasti kallal – linnaruumi käsiraamatute ehk playbook’ide kujul.
Oled ühes oma varasemas arvamusartiklis kirjeldanud elukeskkonna kvaliteeti, et igaühel oleks linnas ohutu, meeldiv ja mugav. Kuidas või kas üldse Tallinn sellesse kvaliteetse linna mõistesse mahub?
Tallinn ei ole suures plaanis hea kvaliteediga linn. On ka pärleid, aga üldpilt on killustunud – terviklikult planeeritud asumid pärinevad nõukaajast, näiteks Väike-Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe. Needki on loodud omaaegsetest, tänaseks aegunud, põhimõtetest lähtuvalt.
Hundipea lähenemine on samuti terviklik, aga täiesti teisel alusel – mitte ühtse suunava keskvõimu, vaid koostöö, paindlikkuse ja inimkeskse planeerimise kaudu. See ongi andnud meile tõuke vaadata Paljassaare sadamaala mitte lihtsalt ühe krundina, vaid võimalusena luua tihe, sidus, hästi ühendatud, linnaosa, kus on läbi elukaare mõnus olla – nii täna kui aastakümnete pärast.
Inimkeskne ja mitmekesine linnaruum. Kirjelda natukene, mida tulevane elanik, linlane või kas või juhuslik sattuja kogeb või saab Hundipealt?
Mitmekesine linnaruum tähendab päriselt erinevaid vajadusi, funktsioone, teenuseid ja inimesi arvestavat keskkonda. Tallinn on merelinn, Hundipea näol saab kogu linnarahvas endale täiendava ligipääsu ja avatuse merele. Siia tuleb mereäärne promenaad, kolme ja poole kilomeetri pikkune, kus saab mereteemaliste hobidega tegeleda, saunatada, lihtsalt aega veeta. Siin on plaanitud elamispinnad nii noortele kui peredele, eri sissetulekuga inimestele. Sama kehtib ka töökohtade kohta: me ei räägi ainult kontoritest, vaid töökodadest, tootmistest, loomevaldkonnast ja igapäeva teenustest nagu juuksur.
Ja inimlikud kogemused koosloome näitel – ühel on idee kogukonnaaiast, teine toob selle idee realiseerimiseks koolitaja, kes mulla, kes istutuskastid. Võimalik, et üheskoos askeldades selgub, et Leida avastab naabrina Marta, keda ta veel ei teadnudki, aga nüüd üheskoos tegutsedes said tuttavaks. Marta kutsub Leida endale külla veinile ja siit võib alguse saada pikaajaline sõprus. Inimesed, tegevused ja ruumilahendused on põimunud ühtseks ja elavaks tervikuks – see on mitmekesine. Nii elanik, linlane kui juhuslik sattuja tajub Hundipeal tervemat elustiili ja lähedust kõigele vajalikule – vaba aeg, töö, kodu, kool. Ka saadab siin tunne, et see kant on hoitud ja sa tahad ise seda hoida. Lihtne näide, mahakukkunud prahi üles võtta ja selle prügikasti panna.
Saan aru, et Hundipeal, nagu Tallinna linnal, on ka oma linnaplatvorm digikaksiku näol, mis aitab linnaruumi planeerimist teha ja teil on selles mudeldamises väga eriilmelisi arvutusi tehtud?
Jah, on. Meil on arvutatud läbi igasuguseid asju, alates merevete segunemistest, mikrokliimast, külma ja kuumasaartest, haljastushooned, mis on energia mõju tarbimisele, kui palju energiat üldse on meil vaja. Mis on konstruktsiooniline CO2 jalajälg, kogu meie energiabilanss üldiselt. Oleme modelleerinud kõike läbi oma 41 hektari suuruse ala, koos vertikaalkatuste ja üldhaljastuse suure pindalaga. Kunagi oli muidugi digikaksik väga ainulaadne lähenemine, täna ta enam nii ainulaadne ei ole. Kuigi jah, see et eraettevõte võtaks mh sellised keskkonna-alased baaseesmärgid, mis meil on, seda ilmselt ei kohta. Meil on keskkonna eDNA jalajälg eesmärgistatud, oleme võtnud võrdlusnäitajad (benchmark) niidetud ja niitmata aladelt, oleme võtnud endale sisendi Natura alalt. Merepõhi on meil täna pika tööstuspärandi tõttu kõige väiksema elurikkusega.
Ütle, kuidas Natura ja Hundipea omavaheline suhe saab olema. Natura loodusala ei pea end ohustatuna tundma Hundipeast?
Ei pea. Hundipea linnaosa kerkib Paljassaare sadamaalale – praegusele tööstuslikule pruunväljale, mitte Natura looduskaitsealale. Meie eesmärk ei ole suunata inimesi kaitsealale, vaid vastupidi – luua neile Hundipea näol selline linnaruum, mis looduse ja avatusega merele annavad nii mõnusa tundega koha, et nad tahavad siin aega veeta. Natura on meile sellel teel loodusliku mitmekesisusega inspiratsiooniks ja andmeallikaks.
Kellega täna linnaruumi planeerimises koostööd teete ja kellega kaalute?
Meil on olnud laiapõhjaline koostöö nii TalTechiga kui ka teiste erialaekspertidega, et energiavarustuse, kliimakindluse, ehitusmaterjalide ja digitaalse tööriistakasti teemad saaks läbi mõeldud ja modelleeritud parima olemasoleva teadmisepagasi põhjal. Alates merevee energiast ja üleujutusriskist kuni päikesepaneelide paigutuse, süsiniku jalajälje ning tulevikukliima prognoosideni – me ei eelda, me uurime ja arvestame.
Samuti oleme koos Rakendusliku Antropoloogia Keskusega kaardistanud põhjatallinlaste ootusi ja muresid. Meie esimese playbook’i alused valmivad koostöös Christian Pagh’ga – ta on pikalt juhtinud Oslo arhitektuuritriennaali ning nõustab linnasid strateegilise linna arengu, arhitektuuri ja ruumiloome teemadel. Meiega võttis hiljuti ühendust ka Taani suurim arhitektuuribüroo Cobe – et me neid ei unustaks. Oleme ka ise aktiivselt Euroopas ringi käinud ja õppinud otse praktikutelt. Näiteks Hermann Kaufmanni – Euroopa ühe tunnustatuma puitarhitekti – büroos saime põhjaliku ekskursiooni ja tutvustuse kaasaegse puidukasutuse kohta. Just sellised kogemused aitavad meil paremini mõista, kuidas tuua parimaid praktikaid siia ja samas jagada Eestist väärt ideid mujale.
Üks eesmärk on saada know-how’d, aga sama oluline on osata tõlgendada seda Eesti konteksti. Näiteks meil pööratakse palju tähelepanu arenduste haljastusprotsendile – samas kui Taanis või Hollandis seda ei vaadata.
Tahame võimalikult palju saada üle-euroopaliselt sisendit, mis on toiminud, mis mitte, mida tuleb meil rohkem Eestisse juurde tuua ja kuidas see meie Eesti perspektiivi sobitub. Mida rohkem erinevaid vaatenurki, seda tugevamad otsused. Meie ülesanne on need teadmised ühendada praktilisteks lahendusteks, mis töötavad Hundipeal ja aitavad ka järgmisi linnaruume targemalt kujundada.
Kas lisaks digiplatvormile on teil plaanis teha Hundipeal füüsilisi eksperimentalasid või testprojekte, kus saaks päriseluliselt katsetada uute tehnoloogiate või sotsiaalsete lahendustega enne nende kasutusse toomist?
Jah, ja tegelikult juba teeme. Esimene nähtav, selline linnalabori katseala, on Hundipea hoovis – mõnemeetrine betoontee koos testpargiga, mille kõrval kasvab meie linnaosa nurgakivi ehk siinne esimene tuleviku metsatukk. Katsetame, milline taimestik end kohalikus linnaruumis kõige paremini tunneb ning uurime, millised teelahendused sobivad korraga nii keskkonnale, inimestele kui rahakotile. Betoontee rajamise süsinikujalajälje nullimiseks arvutasime välja ka vajaliku puude arvu. Järgmisena võtame ette vana laohoone, mida kohapeal tuntakse Kakaolana. Kui meil on võimalus anda olemasolevale uus elu, siis seda me ka teeme. Kakaolaost kujuneb sündmuste hoone, kus juba õige pea on röstikoda jai pruulikoda.
Katsetanud oleme ka rattateedega. Selle tulemus oli 50/50. Kiirused saime alla, aga ratturite mugavus jäi poolikuks. Nüüd oleme kogu jagatud sõiduala uuesti lahti mõtestamas. Ehk siis – teeme, õpime, leiame kompromisse ja kohandame.
Kui sa alustasid 2020, kus sa arvasid tänaseks päevaks Hundipea tegemised olevat?
Ma arvasin, et meil on praegusel hetkel esimene kopp maas. Oleme ajast maas suures pildis poolteist kuni kaks aastat. Aga ütleme, et oleme pidanud tegelema bürokraatia ja menetlemisega. Muide, nende viie aastaga, mil mina* olen projektiga seotud olnud, on 40% ametnikest vahetunud. Restruktureerimised on linnas muidugi positiivsed, aga teinekord tunned end küll ohvrina asutuste siseprotsesside paika loksumise taustal.
Kui nüüd plaanidest mahajäämine kõrvale jätta, siis linnaruumi kvaliteediga oleme kaugele jõudnud, muidugi enda seisukohast olen jällegi vähem saanud teha kui oleksin tahtnud. Mul on väga tubli meeskond, kui ma olen bürokraatiaga hõivatud, siis nemad tegutsevad.
*Hundipea ala planeerimisega alustati tegelikult juba 2005. aastal, detailplaneeringuga tegeletakse alates 2007. aastast.
Milliste väljakutsetega oled seni silmitsi seisnud?
Minu suurim üllatus kinnisvara poolele tulles, oli see kui turunduse ja brändingu põhine on kinnisvara müük – domineerivad sõnad on “kaunis”, “eksklusiivne”. See ajab iiveldama. Tehnoloogia on minu kirg ja kui sa oled töötanud tark- ja riistvaraga, siis tundus mulle eriti kummaline, kui vähe mõeldakse kinnisvaras tegelikule kasutajakogemusele. UX/UI ehk kasutajakogemus ja kasutajaliides – need sageli puuduvad. Tähelepanu ei pöörata sellele, kuidas inimene ruumi tegelikult kasutab ja end seal tunneb.
Mulle oli üllatav kui palju tegelikult on pehmeid pooli, mida “kaunis” ja “eksklusiivne” turunduskommunikatsiooni taustal ei saagi tähele panna. Mulle meeldib nende pehmete väärtuste juures mõelda, kuidas neid kõike kokku panna, et võimestav (enablement) vundament inimestele luua. See vundament, mis päriselt võimaldab inimestel linnas hästi toimida – nii töös, argipäevas kui vaba aja veetmises. Mitte ainult ilus fassaad, vaid ruum, mis toetab inimese vajadusi ja annab uusi võimalusi.
Need otsused, mis on pikaajalise mõjuga, kuidas me infra ehitame, kas ehitame ise oma soojustootja merre, erinevate filosoofiate kokkupanemine, selle tõe leidmine, mis on toimiv linnaruum – see on kõige raskem ja samas lahedam väljakutse ühel ajal.
Paberil me teame lugeda igasuguseid toimivaid ruume, aga oleme ikka pidanud neid oma südamerahuks üle kontrollima. Näiteks võtsime ette ÜRO linnade jätkusuutlikkuse raporti The Weight of the Cities ning kontrollisime, kuidas selle soovitused toimivad Eesti kontekstis. Samuti analüüsisime, kuidas Eesti kaubanduskeskused tegelikult toimivad – kui palju peab inimesi päevas liikuma, et nad majanduslikult ära tasuksid.
Selle töö tulemusel sai kõhutunne kinnitust: Hundipeale ei tule teist Ülemiste keskust. Saime selgeks, et Hundipeale on kaubanduskuste asemel vaja poodide ja teenustega tänavaid, mis toovad inimesed erinevalt kaubanduskeskustest välja liikuma ja omavahel suhtlema.
Kuidas Hundipea teekond on mõjutanud sinu enda vaadet oma tööle ja elule üldiselt?
Kuskil on piir, kas ma tahan veel viis aastat peaga vastu seina joosta või teha oma eluga midagi muud – siin on jälle küsimus kompromissides. Et Hundipea saaks olema, tuleb ühes otsas olevatel linnaplaneerijatel astuda samm tagasi ja vaadata sellele avanevale suuremale pildile otsa – kuidas erinevad linnaruumi osad omavahel suhestuvad ja millist tervikut need loovad. Praeguses planeerimispraktikas võiks see seoste loomine ja tasakaalu leidmine olla selgemalt esile toodud. Oluline on mitte ainult üksikute elementide paiknemine, vaid ka see, mis asub teisel pool ja kuidas need osad üksteist täiendavad. Vaja on avatud mõtteviisi kompromisside leidmiseks, et erinevad huvid saaksid linna arengus ühiselt toimida.
Sa enne mainisid linnaruumi pärle leidub, mis on see koht või need kohad, mis sulle annavad selle mõnusa tunde? Selle tunde, mida võiksid lugejad Hundipeale mõeldes oma kujutluses tunda?
Meie väikelinnadest Haapsalu lossihoovi juures vanalinnas suvel kui on kohvikud avatud, lauad-toolid on tänaval, sul on füüsiline ja visuaalne kontakt linna ja inimestega. Seal tekib see tunne. Kui kõnnid Lõuna-Prantsusmaal või näiteks Itaalias võtad espresso ja vaatad linnale, kõrval on inimesed, samal tänaval ratturid ja teised liiklejad, see on see tunne, mille tihe linn loob. Käsmus on külapoe avamine toonud inimesed omavahel kokku ja Käsmus on kõik käe-jala juures mugavalt, see 15-minuti printsiip, mida Hundipeal rakendame – kõik on kas jalutuse või rattasõidu kaugusel.
Kõik need kohad loovad tunnet, mis on fassaadist väljapoole ja pole müüre ees, külmad seinad, need ei tööta.
Ütle, kui sa peaksid kirjutama raamatu, mis pole üldse seotud Hundipea ega äriga, siis millest see räägiks?
Mõni aeg tagasi oleks ta tehnoloogia poole kaldu olnud, nüüd oleks ta inimeste ja psühholoogia poole, võib-olla äärmused, pimesi uskumistest… Tegelikult aus vastus on, et ma ei kirjuta ilmselt kunagi raamatut (naerab).
