Avalik ruum on linna(m)elu selgroog – see on kohtumispaik, vaba aja veetmise paik ja igapäevase liikumise osa. Kui tahame, et uus linnaruum päriselt elaks ja inimestega koos kasvaks, peame küsima: kuidas see sünnib ja kes selles rolli mängivad? Hundipea kogukonnajuht ja placemaker* ehk linnaruumi elluärataja Maarja Matteus räägib, kuidas Hundipead samm-sammult avame ja kujundame koos nendega, kes seda ruumi kasutama hakkavad.
“Linna ei saa teha üksi,” ütleb Maarja. Tema töö keskmes on avaliku ruumi avamine ja käivitamine koostöös ümbruskonna elanike, erinevate huvigruppide esindajate, spetsialistide ja linlastega. “Kui inimestele anda võimalus kaasa rääkida, sünnivad ideed ja tegevused, mida ei oskakski üksi välja mõelda,” ütleb ta.
Hundipea päris esimeseks sammuks ruumi avamisel oli sadama-ala turvaaedade nihutamine nii, et naabruskonnal tekiks kasvõi osaline ligipääs alale ja huvi seda edasi avastada. Nii tekkis Hundipea ligi kahe hektari suurune hoov. Samal ajal keskendusime kontaktide loomisele ja kuulamisele: kes meie ümbruskonnas elavad, mis on nende huvid, ootused ja hirmud.
“Oluline on mõista, kes on see inimene, keda kaasata. Hea näitena: meie ümbruses elab palju pensioniealisi eesti- kui venekeelseid elanikke – selleks, et teada saada, mida nemad mõtlevad, tuleb nendega otse suhelda.” Maarja rõhutab, et Hundipea aktiveerimisel tuleb arvestada ka sellega, kes siia üürnikena tulevad, kui kauaks nad jäävad ning kuidas nad saavad panustada, et ka neil tekiks omanditunne.
“Paljud inimesed ei ole harjunud, et nad tohivad enda soove välja öelda. Aga kui see võimalus anda ja sellest kinni võetakse, siis võidavad kõik.”
Hundipeal on see praktikas juba toimimas: kogukonnaaed sündis ümbruskonna elanike soovist, samuti grilliplats, mille ümber on kohalikud juba oma õuemööblit lisanud. Raamatunurk, mida sooviti, sai tehtud alal kasutuna seisnud, soojustatud konteinerist ning sinna on toodud väga mitmekülgset lugemisvara. Ka välikino, mida sooviti ja saunatamise võimalus on leidnud endale programmis koha. Kõik need algatused on sündinud naabruskonna inimeste ideedest ja ettepanekutest. “Vabariigi aastapäeval korraldasimegi väikese saunafestivali, sest inimesed ütlesid, et tahaksid mere ääres leili võtta.”
Piisab ka vähesest
“Vaata konteksti, eesmärki ja seda, kes on su ümber,” ütleb Maarja. “Ei ole alati vaja suuri investeeringuid ruumi käivitamisel, vahel piisab minimaalsest sekkumisest – natukesest värvist, taaskasutatud mööblist ja mõnest istumiskohast. Koht, kus olla, ei pea olema ideaalne, vaid piisab ka nii öelda minimum viable lähenemisest.”
Maarja lisab: “Kui kõik on liiga uus ja ülemäära disainitud, siis võib ruum muutuda steriilseks. Parem, kui kuskil on juhuslik veelomp lastele, lõbus kiik või midagi ootamatut, mis teeb ruumi põnevaks ja kus pole tarbimiskohustust.”
Esimese sündmusena Hundipeal meenutab Maarja 2023. aasta septembris toimunud pikalauapiknikku. “See oli hästi armas formaat: tasuta kontsert, vestlusringid ja igaühe poolt kaasa võetud jagatav söök-jook. Kutsusime ümbruskonna elanikud ühe laua taha, et tuttavaks saada.”
Maarja tee Hundipeale
Maarja tee meie tiimi algas rekreatsioonivaldkonnast – erialalt, mis ühendab sündmuste korraldamise, liikumise ja spordi, ning looduse ja linnalise keskkonna kokkutoomise. “Oluline osa rekreatsioonist on vaba aja korraldus ja eri vanuses ning võimetega inimeste heaolu toetamine – üsna sarnane sellele, mida ma täna igapäevaselt teen,” ütleb ta. Hiljem töötas Maarja liikumisharrastust suunavates organisatsioonides ning juhtis rahvusvahelist äriturismi ja sündmuskorraldusettevõtet. “Selle käigus õppisin, kuidas eri kultuuritaustaga inimeste ootused ruumile ja linnalisele kogemusele võivad olla väga erinevad. See andis hea teadmise, kuidas koha ja ruumi unikaalsus üles leida ja esile tuua.”
Peale lapsehoolduspuhkust jättis Maarja senise sektori ja asus tööle Taavet Hinrikuse investeerimisettevõttesse, kus osales nii Krulli kvartali, Hundipea kui ka teistes kinnisvara projektides. Just Krullis sai alguse Maarja sügavam huvi linnaruumi, eriti just avaliku ruumi, tähenduse ja võimaluste vastu. “Hakkasime otsima võimalusi senine raske metallitööstus ümber paigutada ning ala ümbruskonnale avada. Tahtsime esmalt luua kohaidentideeti, mis see Krulli üldse on”.
“Olin planeerimistegevusse aktiivselt kaasatud ja see oli erakordselt põnev – näha ja mõtestada, et mis teeb ruumi inimkeskseks, mis on inimesele tegelikult oluline.” Sellest kogemusest sündis ka arusaam, et mistahes ruumi ei saa aktiveerida ühepoolselt. “Selleks on vaja kogukondi, partnereid, spetsialiste ja inimesi, kellel tekib omanditunne.”
Esimeseks sammuks sai endise metallitööstuse ühte hoonesse rajatud rulapark, mille ehitamist aitas finantseerida arendaja, haldas aga aktiivne partner rulaklubi näol. See tõi piirkonda kiiresti noored ja lapsed ehk elu kõige puhtamal kujul. Järgnesid muinsuskaitsealuste tühjade hoonete korrastamine ja kasutuselevõtt, näiteks disainifestivalide ja pulmade tarbeks.
Investeeringute teine mõõde
Lisaks klassikalisele lühi- või pikaajalisele tasuvusele saab linnaruumi puhul olla veel üks mõõde: positiivne mõju ja emotsionaalne tasuvus. See on väärtus, mis sünnib kogemusest, koosloomest ja sellest, mida inimesed ruumis tunnevad.
“Krullis oli meil näiteks üks vana büroohoone, millele otsisime alternatiivset vahekasutust. Kui täiemahuline sõda Ukrainas algas, tuli meil koos ühe MTÜga vajaduspõhine idee muuta see hoone ajutiseks majutuspaigaks sõjapõgenikele. Seaduse järgi ei tohiks ju kedagi büroohoonesse elama panna, aga siinkohal tuleb mängu ajutise ruumi paindlikkus, mis on vajalik nii linna kui omaniku poolt,” räägib Maarja.
MTÜ korraldas annetuste toel mööbli, kaasas kogukonna ja ettevõtted, loodi lastehoid, tänu millele said emad tööle minna ja omavahel tuge pakkuda. “Sellest kasvas välja tõeline kogukondlik tugivõrgustik,” meenutab Maarja.
See ongi see teine kiht ROI-st (return on investment) ehk return on emotions (ROE). Näha, kuidas ruum hakkab elama, sest lubad ja võimaldad sellel juhtuda.
Paar head näidet
Hästi toimiv linnaruum ei sünni ainult suurte arenduste tulemusel, vaid ka rohujuuretasandil nutikatest kodanikualgatustest ja sekkumistest. “Eestis on üks väga tore linnaruumi eksperimendi näide Viljandis, kus kohalikud tuli välja ideega tuua elu tühjale keskväljakule. Linnalt küsiti toetust, projekt pandi omal jõul kokku ja valmis sai Rubiini plats. Platsil on lauad, pingid, pinksilaud, malelaud. See on suvisel ajal väga mõnus koht kus olla,” kirjeldab Maarja.
Sarnase mõtteviisiga projekte leiab mõistagi ka mujalt. “Näiteks Kopenhaagenis on Hundipeaga üsna sarnane ala, endise raudteedepoo ümbrus, mis on minemas arendusse. Enne uute mahtude ehitamist, muudeti esimese sammuna üks olemasolevatest kasutuseta hoonetest kogukonnahooneks. Sinna loodi rulapark, jää- ja saunateraapia keskus, lisati erinevaid sportimisvõimalusi. Korra nädalas toimub seal kõigile huvilistele ühine pikalaua õhtusöök. Ka seal on mõistetud, et sotsiaalne ja kogukondlik panus toob ajas mitmekordselt tagasi,” toob ta paralleeli.
Sellised näited kinnitavad, et linnaruumi elavdamine ei ole ainult kinnisvara, vaid ka usalduse, loovuse ja koostöö küsimus.
Räägi kaasa
Maarja kutsub kõiki, kel on ideid või soove, mida Hundipea avalikku ruumi tuua, endast märku andma – ja miks mitte ka ise kaasa lööma. Maarjaga saad otse ühendust võtta meili teel maarja@hundipea.ee.
📢 Lõppu ka üks podcasti soovitus: Kuula Maarja ja „Koos loodud linna” projekti eestvedaja Lea Vutti avaliku ruumi teemalist arutelu Avalinn taskuhäälingu osas Spotify-s.
*Kohaloomine (placemaking) viitab protsessile, mille käigus kogukonna liikmed, linnaplaneerijad ja disainerid töötavad koos, et luua või täiustada avalikke ruume nii, et need oleksid inimkesksed, atraktiivsed, funktsionaalsed ja inimestele tähenduslikud.
