Tallinna Tehnikaülikooli teadlased uurivad Hundipeal, mida teha olemasolevate tööstushoonete ja nende ehitusmaterjalidega. Kas säilitada hoone tervikuna, kohandada see uueks otstarbeks või kasutada selle elemente uute hoonete ehitamisel? Re-X projekti teadlased Daniel Tootsman ja Simo Ilomets kirjutavad senistest leidudest ja ka küsimustest, millele veel vastuseid otsitakse.
Kui vana tööstushoone jääb uuele arendusele ette, tundub selle lammutamine sageli kõige lihtsama lahendusena. Hoone võetakse maha, materjalid viiakse ära ja asemele ehitatakse midagi uut. Aga mis siis, kui vana hoone ei oleks lihtsalt lammutamist ootav ehitis, vaid väärtuslik materjalipank, mida saab kasutada uute hoonete ehitamisel?
Ehitussektor on aastakümneid toiminud põhimõttel „ehita, kasuta, lammuta, viska ära“. Sellise mudeli keskkonnamõju on märkimisväärne: ehitatud keskkonnaga seostatakse ligikaudu 40% maailma CO₂ heitest, ehitus- ja lammutusjäätmed moodustavad umbes kolmandiku kõigist jäätmetest ning ehitusvaldkond tarbib suure osa Euroopa loodusressurssidest. Üha enam otsitakse seetõttu võimalusi, kuidas olemasolevaid hooneid ja nende materjale kauem kasutuses hoida.
Tallinna Tehnikaülikooli teadlased uurivad projektis „Reusing Old Buildings“ ehk Re-X, kuidas hinnata olemasolevate hoonete säilitamise, kohandamise ja ehituselementide korduskasutamise võimalusi. Üheks uurimisalaks on Hundipea, kus endised tööstushooned ja pikaajaline arendusplaan loovad võimaluse katsetada, kuidas vanadest ehitusmaterjalidest võiks saada uute hoonete allikas.
Miks on Hundipea teadlaste jaoks huvitav uurimisala?
Hundipea eripära seisneb kolme olulise teguri koosmõjus. Esiteks on tegemist suure endise tööstusalaga, kus paikneb erineva funktsiooni, konstruktsiooni, suuruse ja materjalikasutusega hooneid. See teeb piirkonnast mahuka ressursipanga, kust võib leida suure korduskasutuse potentsiaaliga ehituselemente.
Teiseks on Hundipeal pikk ajahorisont. Uus linnaosa kujuneb etappide kaupa, mis annab võimaluse olemasolevaid ressursse teadlikult planeerida ja maksimaalselt ära kasutada. Ühes arendusetapis vabanevad materjalid võivad saada sisendiks järgmistes etappides rajatavatele hoonetele.
Kolmas oluline tegur on Hundipea enda seatud ambitsioonikad kliima- ja keskkonnaeesmärgid. Pikk arendusperiood ja ulatuslik olemasolevate materjalide varu loovad head eeldused ressursitõhusate ja väiksema keskkonnamõjuga ehituslahenduste katsetamiseks.
Re-X projekti jaoks tähendab see võimalust uurida, kuidas ehitusmaterjalide korduskasutamine võiks toimuda mitte ainult ühe hoone, vaid terve arendusala tasandil.
Kas vanad hooned säilitada, kohandada või hoopis osadeks võtta?
Re-X projektis uurisime Hundipeal praegu paiknevaid hooneid, mis erinevad üksteisest nii funktsiooni, ehitusliku lahenduse, materjalide kui ka suuruse poolest. Esialgsete hinnangute põhjal ei pruugi enamiku hoonete kohandamine uueks otstarbeks kavandatavaga sobida. See aga ei tähenda, et hooned või nende materjalid oleksid oma väärtuse kaotanud. Selliseid ehitisi saab käsitleda doonorhoonetena, mille elemente kasutatakse järgmiste, niinimetatud siirdhoonete ehitamiseks. Enne hoone tuleviku üle otsustamist tuleb aga hinnata mitut tegurit.
Kõigepealt on oluline mõista hoone ajaloolist ja linnaruumilist väärtust. Kas hoone on seotud piirkonna identiteediga? Kas selle säilitamine aitaks hoida alles midagi, mis annab kohale erilise tähenduse? Sama oluline on hoone ruumiline paindlikkus ehk see, kas olemasolev ehitis võimaldab mahutada uut funktsiooni.
Kui hoone säilitamine või kohandamine ei ole otstarbekas, tuleb hinnata selle konstruktsioonide ja materjalide seisukorda. Lammutuseelse auditi käigus uuritakse muu hulgas ohtlike ainete olemasolu, deformatsioone ja kahjustusi ning konstruktsioonielementide kandevõimet, korrosiooni ja betooni karboniseerumist.
Kui elemendid on heas seisukorras, saab järgmise sammuna analüüsida nende demonteeritavust. See tähendab konstruktsioonide ühenduskohtade uurimist ning sellise lahtivõtmise viisi valimist, mis võimaldab elemente võimalikult väheste kahjustustega eemaldada.
Demonteeritavus on oluline ka tulevikku vaadates. Ka praegu ehitatavad hooned tuleb ühel päeval ümber ehitada või lahti võtta. Seetõttu tasub juba uute hoonete projekteerimisel mõelda sellele, kuidas nende elemente tulevikus aja- ja kuluefektiivselt konstruktsioonist eraldada.
Mida saab lammutatud hoone materjalidega edasi teha?
Seniste uuringute põhjal on Hundipea olemasolevates hoonetes märkimisväärne ehitusmaterjalide korduskasutamise potentsiaal. Tuvastasime võimalike korduskasutatavate elementidena näiteks välisseinte silikaattellised, betoonsillused, -talad, -paneelid ja -postid. Jätku-uuringutes tuleb välja selgitada, milliseid neist elementidest on võimalik olemasolevatest konstruktsioonidest eemaldada. Selleks tuleb täpsemalt analüüsida hoonete sõlmlahendusi ja elementide ühenduskohti.
Eesti näitel näeme kõrget ringse kasutamise potentsiaali raudbetoonelementidel, kuna need on suhteliselt standardsed, nende maht on olemasolevas hoonepangas suur ja varu korduskasutatavuseks kõrge. Nii väldime uute betoonelementide tootmist ning jääb ära tsemendi ja terase tootmisega kaasnev keskkonnamõju.
Millise uue elu võiksid saada Hundipea tööstushooned?
Kõik Hundipea hooned ei pea olema doonorhooned. Elemendi korduskasutamine säilitab materjali väärtust paremini kui selle purustamine – seetõttu säilib enim elemendi väärtusest siis, kui hoone jääb tervikuna alles ja kohandatakse uuele funktsioonile vastavaks. Seetõttu tasub enne lammutusotsust iga hoone puhul hinnata, kas olemasoleva olukorra säilitamise või vähesel määral parandamisega suudetakse kavandatud kasutusotstarbele sobituda.
Tööstushooned sobivad selleks sageli hästi. Suured sildeavad, kõrged laed ja tugevad kandekonstruktsioonid võimaldavad kujundada avaraid ja paindlikke ruume. Näiteks võiks mõnest hoonest saada kogukonnamaja, spordisaal või turuhall, mille keskel asub galerii. Olemasolevate hoonete puhul saab ära kasutada ka mereäärset asukohta: avada vaateid merele ning siduda hooned kaipiirkonna ja kavandatava promenaadiga. Uusi kasutusvõimalusi võib leida isegi esmapilgul keerulistele hoonetele. Näiteks võiks akendeta külmhoonest saada kino- või teatrihoone, kus aknaid polegi vaja.
Milline lahendus on konkreetse hoone puhul kõige sobivam, sõltub selle konstruktsioonidest, seisukorrast ja ruumilisest lahendusest. Siin on taas abiks lammutuseelne audit, sest see annab vajaliku info nii hoone säilitamise kui ka elementide korduskasutamise otsustamiseks.
Millal tasub vana hoonet säilitada ja millal on mõistlikum ehitada uus?
Vana hoone säilitamine ei pruugi igas olukorras olla keskkonna seisukohast kõige mõistlikum lahendus. Näiteks kui olemasolev konstruktsioon vajab ulatuslikku tugevdamist, võib sellega kaasneda märkimisväärne täiendav süsinikuheide. Samuti tuleb arvestada hoone energiatarbimisega pärast uuendamist, võimalusega mahutada hoonesse uus kasutusviis ning sellega, kuidas kohandatud hoone mõjutab ümbritseva linnaruumi toimimist.
Hoone konstruktsioon ja tehniline seisukord määravad, kas ja millises mahus on säilitamine, kohandamine või elementide korduskasutamine võimalik. Ruumiline lahendus omakorda näitab, kas olemasolev hoone sobib uueks otstarbeks.
Keskkonnamõju hindamisel tuleb vaadata kogu hoone elukaart: Süsinikujalajälg tuleb arvutada kogu elukaare ulatuses, korduskasutatavate elementide põhjal võime aastakümneid tagasi toodetud elementide jalajälje võtta võrdseks null-heitega. Kohandamise maksumus on tihti kõige olulisem kriteerium tellija/arendaja jaoks.
Kõiki neid tegureid tuleb hinnata koos, mitte üksteisest eraldi. Re-X projekti üks eesmärke ongi töötada välja standardiseeritud lammutuseelse auditi metoodika, mis aitaks muuta otsustamise kiiremaks ja seeläbi ka soodsamaks.
Eesmärk on teha otsuseid andmete, mitte kõhutunde põhjal, kasutades samal ajal ära arhitektide ja inseneride teadmisi ning loovust. Kui hoone säilitamine ei ole põhjendatud, tuleb vastata järgmisele küsimusele: kuidas see lahti võtta nii, et võimalikult suur osa olemasolevatest ressurssidest jõuaks uuesti kasutusse?
Kuidas võiks vana hoone materjal jõuda Hundipea uutesse hoonetesse?
Hundipea eeliseks on etapiviisiline ehitamine. Varasemate etappide hoonetest kogutud materjalid saavad sellisel viisil olla sisendiks uutele, näiteks saab materjalid siduda digikaksikuga. Nii oleks võimalik ühendada olemasolevate hoonete ja materjalide andmed tulevase linnaruumi planeerimisega.
Praktikas võiks selline ehitamine koosneda näiteks sellistest sammudest:
- Hoonetele koostatakse lammutuseelne audit ja materjalid kantakse materjalipanka (enne arhitektuurivõistlust).
- Võistlustingimustesse lisatakse klausel korduskasutatavate materjalide kasutamiseks.
- Projekteerimine toimub paralleelprojekteerimise põhimõttel – olemasolevad elemendid on sisendiks uuele ehitisele.
Selline lähenemine tähendab muutust tavapärases ehitusprotsessis. Uue hoone projekteerimisel ei lähtuta ainult sellest, milliseid uusi materjale oleks vaja tellida, vaid arvestatakse ka sellega, millised ehituselemendid on piirkonnas juba olemas.
Mida saavad Hundipea kogemusest õppida teised linnad ja arendajad?
Üks olulisemaid järeldusi on, et lammutuseelne audit peab olema planeerimise sisuline algus, mitte lammutustööde mõistes üksnes formaalsus. Kui olemasolevate materjalide kohta on informatsioon kogutud, siis on seda võimalik anda sisendiks arhitektuurivõistlusele ja projekteerimisele.
Sama oluline on pikaajaline visioon koos piisava ruumiga materjalide ladustamiseks. Hundipea eripära on 42 hektari suurune ala, mis võimaldab doonorhoonetest saadud materjale arenduse eri etappide vahel kohapeal hoiustada. Nii saab materjalide liikumist lammutatavatest hoonetest uutesse ette planeerida ja vähendada vajadust uute ehitusmaterjalide järele. Teiste arenduste puhul on just ladustamisvõimaluse puudumine üks suuremaid takistusi. Kui lammutus ja uue hoone ehitus ei toimu samal ajal, läheb materjal tihti jäätmena kaotsi.
Ladustamisvõimalus mõjutab otseselt ka seda, millise kvaliteediga materjal uuesti kasutusse jõuab. Seetõttu tasub korduskasutamisel mõõta kvaliteeti, mitte ainult taaskasutusmäära protsenti. Kõrge taaskasutusmäär ei tähenda iseenesest, et materjali väärtus säilib. Näiteks võib lammutatud raudbetoonist õõnespaneeli purustada killustikuks ja kasutada täitematerjalina. Sisuliselt on materjal siis taaskasutatud, kuid suurem osa selle väärtusest läheb kaotsi: kandevõime, valmis mõõtmed ning tootmisele kulunud energia ja süsinikujalajälg. Kui sama paneel paigaldatakse uues hoones uuesti vahelaeks, säilib see väärtus peaaegu täielikult. Seetõttu tuleks eelistada lahendusi, kus materjal kasutatakse uuesti võimalikult samal väärtustasemel.
Re-X projekti ja TalTechi laiem eesmärk on lisaks uute teadmiste loomisele ka nende levitamine. Selleks on plaanis pakkuda täiendkoolitusi juba ehitussektoris töötavatele arhitektidele ja inseneridele ning tuua ringse ehitamise teemad senisest enam TalTechi õppekavadesse.
Hundipeast võib Re-X projekti käigus kujuneda praktiline näide sellest, kuidas ringse ehitamise põhimõtteid päris arendusprojektis rakendada ja saadud kogemusi ka mujal kasutada. Täna on olemasolevate hoonete materjalide kasutamine uute hoonete ehituses pigem kallis ettevõtmine, sest sektoris puuduvad kogemused, aga kogemuste ja laialdasema korduskasutusega muutub see praktika arvatavasti tulevikus ka soodsamaks.
Vanadest ehitusmaterjalidest saavad sündida uued hooned
Hundipea näitel saab uurida, kuidas ühendada olemasolevate hoonete väärtus, uue linnaruumi vajadused ja kliimaeesmärgid. Kõiki vanu hooneid ei ole võimalik ega mõistlik säilitada. Kuid ka hoone puhul, mis tuleb lahti võtta, võib suur osa selle materjalidest olla endiselt kasutuskõlblik.
Re-X projekti eesmärk on muuta olemasolevate hoonete ja ehitusmaterjalide korduskasutuse võimaluste hindamine süsteemseks ja andmepõhiseks, et nendega saaks arvestada juba uute hoonete kavandamise alguses. Nii saab teha teadlikumaid otsuseid selle kohta, mida tasub säilitada, mida ümber ehitada ja milliseid materjale saab uues ehituses kasutada.
Simo Ilomets on Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi vanemlektor ja Re-X projektijuht. Daniel Tootsman on sama instituudi doktorant-nooremteadur ja Re-X projekti tehnilise meeskonna liige.
_
Pilootprojektide elluviimist rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi vahenditest FinEst Targa Linna tippkeskuse piloodiprogrammi kaudu.
