Kui istutasime aasta tagasi Hundipeale tulevase linnapargi* esimesed puud, mis ühtlasi moodustavad meie nurgakivi, ei olnud meil taskus valmislahendust. Hundipea on oma olemuselt keerukas ala – tugeva meretuule ja tööstuslikust minevikust kujunenud pinnasega keskkond, mis seab omad tingimused. Seepärast oleme otsustanud liikuda samm-sammult ja katsetada: millised taimed ja liigid siin tegelikult kohanevad ja millised mitte.
Usaldame, et koostöös kogenud maastikuarhitektide, Kersti Lootuse ja tema tiimiga Lootusprojektist – ja muidugi looduse endaga – leiame aja jooksul suuna, mis sobib nii Hundipea asukoha kui ka meie pika ajaplaaniga.
Esimene õpitsükkel läbitud
Nüüd, aasta hiljem on esimene õpi- ja katsetustsükkel täis saanud. Midagi on kasvama läinud, midagi mitte. Näiteks, koos pidulikult istutatud vahtrapuu (alloleval pildil) ei jäänud ellu. Tema kõrval võimust võtnud tiheda juurestikuga malts tarbis pinnasest niiskuse enne kui noor puu jõudis korralikult juurduda.
Hundipea nurgakivi: Istutustalgud suvel 2024 (Foto: Rene Lutterus)
Just niimoodi katsetades ja eksperimenteerides saame õppida, milline loodus Hundipeale sobib ja kuidas luua sellist linnapargi rohelust, mis kasvab koos ajaga konkurentsitingimustes, mitte ainult paberil.
Eesti maastikuarhitektuuri grand old lady Kersti Lootus ütles väga tabavalt nurgakivi aasta puhul kokku kutsutud talgutel: “Me ei tea täpselt, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ja see ongi hea,” sõnas ta. “Pigem harva tuleb ette projekte, kus on nii palju mänguruumi ja aega.”
2022. aastal Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud Kersti rõhutab läbivalt kohapõhisuse tähtsust – võimet paika lugeda ja lasta sel pisikese suunamisega kasvada.
Lootusprojekt seadis suuna
Lootusprojekti eesmärk ei olnud luua Hundipeale valmis lahendust, vaid anda perspektiiv. “Meie eesmärk oli luua esimeses etapis alale raamistus, teha esimesed istutused ja anda suund, kuhu edasi liikuda,” selgitavad Kersti ja tema kolleeg Olly Välk. “Leiame, et saab samaaegselt kujundada nii ruumi kui kogukonda.”
Praegu on Hundipeal esimeseks fookuseks linnaaiandus, millega nii ümberkaudsed kui kaugemadki elanikud juba teist hooaega usinalt tegelevad. “Aeg näitab, kas linnaaiandus kasvab edasi näiteks toidusaluks või muutuvad prioriteedid – tekivad uued vajadused ja ideed, näiteks vajadus tuua rohkem lastele tegevusi,” ütlevad nad.
Töötuba Hundipea aias (Foto: Johanna Adojaan)
Maarja Matteus, kes on Hundipeal kogukonnajuht tõi vahva näite siinjuures aiahooaja avasündmuselt, kus kaks rohenäppu olid palunud Hundipea kogukonnaaia kahele taimekastile peale märkida enda laste nimed. Seda selleks, et lastessegi saaks seeme peremehetundest istutatud ja soov ise kasvama pandud taimekestega tegeleda.
Esimesed sammud looduse toomiseks said astutud kuus aastat tagasi
Hundipea tiimi ja Lootusprojekti koostöö sai alguse 2019. aastal, mil esimeste ideekavandite saamiseks Kersti Lootuse poole pöörduti. “Esimesed rohevisioonid Paljassaare sadamaalale pärinevad 2019. aasta maist, Hundipea õuealale jõudsime visioonidega 2022. aastal. Siin oli eesmärk katsetada erinevate kasvukoha ja mikrokliima tingimustes eriilmelisi lahendusi,” rääkis Kersti. “Esimene reaalne väljakutse – suure betoonplatsi ellu äratamine on nüüd käivitatud ja saanud juba esimesed rohelised võrsed. Protsess on alanud,” lisas Olly.
Naabruskond äratab ruumi ellu
“Kui inimesed hakkavad siin erinevatel põhjustel koos käima või lihtsalt ala läbima, hakkavad nad seda ruumi nägema ja tunnetama. See omakorda käivitab loomingulise protsessi,” räägib Kersti.
“Tekivad ideed, mida ja millest siin võiks ise valmis teha. Kasutada saab looduslikke materjale, mis ei pea olema kaugelt toodud ega ostetud. Sadamaalal leidub sobivaid taimi – erinevaid samblikke ja samblaid, niidutaimi ja ümberistutamist väärivaid puid. Hundipea pakub piisavalt ruumi ja võimalust katsetada erinevaid taimi ja seda, kuidas nad tuulises sadamakliimas vastu peavad.”
Ka siin oli Hundipea kogukonnajuhil Maarjal eluline lugu loomingulise protsessi toimimisest varrukast võtta. Ta meenutas sadamaalal tegutsevat üürnikku, kes tuli ühel hetkel tema juurde tagasihoidliku sooviga natuke mulda saada. Tahtis ta nimelt oma merepoolse kontoriukse ette lillepotti midagi istutada. “Sellised pisikesed algatused näitavad, et roheluse loomine on natuke nagu nakkav tegevus. Kui üks puu või taim paneb ka teisi ümberringi loodusele rohkem mõtlema, on see eriti armas.”
Loodusrikkusest ja materjalide väärtustamisest
Kersti ja Olly rõhutavad, et loodusrikka linnaruumi loomine eeldab hoolt ja aega. “Ükski istik ega lilleniit ei püsi ilma kastmise, rohimise, niitmise ja hoolitsuseta,” sõnab Kersti.
Mullu kevadel tuli Hundipea linnapargist eemaldatud betoonplaadialadel pidada lahingut maltsaga – esimesena tärkav malts on nimelt tiheda juurekavaga ja neelab kogu vee, jättes sügavama juurekavaga noored puud janusse. “Sellel kevadel näeme, millised istikud sellest võitlusest ellu jäid ja kes kahjuks mitte,” nendivad nad. Tegemist on oulise õppetunniga, sest just niimoodi pidevalt katsetades jõuame ajaga loodusrikka linnaruumini.
Oluline on ka olemasolevate vanade materjalide väärtustamine. Näiteks suured sadama betoonplaadid, mis eemaldati looduse jaoks, neile tuleb leida uus roll.
“See on suurepärane taaskasutusmaterjal,” rõhutab Kersti. “Sa ei pea alati uut valama – võid vana ümber mõtestada.”
Olevikust tulevikku
Kersti ütles, et täna, aasta pärast linnapargi rajamist, on pilt Hundipeal märkimisväärselt muutunud. “Rohelist on rohkem, elu juba tärkab. Aga just nüüd algab see osa, kus ruum vajab inimest – hoolitsejat. Isiklik eeskuju aitab julgustada naabruskonda selle paiga eest hoolt kandma ja siin rohkem toimetustes liituma.”
Endine betoonväljak täna, juuni 2025
Hundipea nurgakiviks on puud, püsililled ja maitsetaimed
Eelmisel kevadel sai Hundipea hoovis mulda pandud mitmeid uusi püsiasukaid: harilikud ja ginnala vahtrad, pärnad, Hubei õunapuud, pihlakad, pooppuud ja toomingad. Istutusaladele lisandusid kõrrelised nagu harilik ja sügislubikas, teravaõieline kastik “Foerster” ning püsililled verev vesikanep, kõpresspoomalill, tõmmu kurereha, hobukastanilehine rodgersia, Bradbury monarda ja siberi valdsteinia. Ühispeenrasse said veel maasikad, mustikad ja maitsetaimed.
Eriti rõõmustav on tõik, et ümberkaudsed elanikud on juba ka ise toonud siia täiendavalt taimi. “Mina arvan, et igaüks, kes siia satub, võiks tuua oma taime või marjapõõsa,” ütleb Kersti.
Kogukonnajuht Maarja noogutas ja lisas, et Hundipea võikski olla koht, kus piirkonna lapsed saaksid tikripõõsast tikreid noppida ja rabarberit kasvamas näha ja sedagi otse peenrast süüa.
*Kui Hundipea nurgakivina tuntud eksperimentaal-alast möödunud kevadel rääkisime, kasutasime nimetust “minimets”. See mõiste kandis head tahet ja inspiratsiooni, kuid täna, olles kogemuse võrra rikkamad, saame öelda, et see nimetus ei kirjelda enam päriselt seda, mida loome. Inspiratsiooni ammutasime Miyawaki meetodist, kuid nagu meie lähenemine Hundipeal on, katsetav, kohanduv ja koostööpõhine, siis see on suunanud meid täpsemale määratlusele.
Nii liigume edasi minimetsa asemel Hundipea linnapargi mõistega. Nagu lugeda saite, ei ole tegu klassikalise haljastusprojektiga, vaid elava ja ajas areneva ruumiga, kus inimene ja loodus saavad koos kasvada. Nagu kogu Hundipea, on ka see roheala koht, kus eksperimenteerida, õppida ja vajadusel suunda kohandada, ikka selleks, et sünniks päriselt hea naabruskond.
Avapilt: Kersti Lootus 2024 suve istutustalgutel (foto autor: Rene Lutterus)
