Kui veel mõned nädalad tagas sadas Tallinnas maha paks lumevaip, siis täna võib samal murulapil juba rahumeeli suvist piknikut pidada. Linnade üha olulisemaks väljakutseks on kiirelt ja ootamatult muutuvate oludega kohaneda ja nendeks valmis olla.
Kliimamuutustest tingitud äärmuslikud ilmastikuolud on aina sagedasemad ka Tallinnas. Nendega toimetulekuks ja linna inimesele mõnusaks muutmiseks on parimad tööriistad linnahaljastus ja loodust jäljendavad sademeveesüsteemid.
Pole ilmtingimata vaja high-tech lahendusi, piisab nutikast lähenemisest. Palavatel päevadel pakuvad puud varju, tuuliste puhul peavad tuult kinni, paduvihmade korral imab maapind vee endasse – kui anda loodusele võimalus seda teha.
Tallinna haljastu tegevuskavas aastateks 2013–2025 seisab, et lisaks haljastuse positiivsele mõjule linnakodanike tervisele ja elukvaliteedile on uuringutulemused tõestanud, et haljastus mõjutab positiivselt ka kinnisvara hinda ja müümiskiirust. Nii lokkab pinnas äritegevuseks ning suureneb ka kogu linna väärtus.
Kinnitatakse, et “linnahaljastu kujundamisel ja hooldamisel tuleb kasutada uusi ja uuenduslikke meetodeid.”1
Veel on ruumi innovatsiooni toetavale paindlikkusele
“Ma loodan, et haljastus ei muutu oluliseks alles siis, kui seda enam ei ole,” pani juba aastaid tagasi südamele Tallinna linna maastikuarhitekt Kristiina Kupper Sirbile antud intervjuus. 2
Tänases Tallinnas haljastust hinnatakse ja ihatakse, ent sellega seotud reeglid on aegunud, linnasisesed sademevee ärajuhtimise süsteemid aga väetid ja ei toetu veel loodusele.
Näiteks määratakse iga uusarenduse planeerimisel protsent, kui suur pindalast peab olema haljastatud ning kui suures osas peab see haljastus olema omakorda kõrghaljastusega. Küllaltki tavaline on nõue, kus elamuarendusele öeldakse ette, et 30% maa-alast peab olema haljastatud ja sellest omakorda ⅔ peab olema kõrghaljastusega (täiskasvanud puude võrad katavad tulevikus ⅔ haljastatud pinda). Need – justkui lihtsad nõuded – tekitavad aga küllaltki palju piiranguid: kuhu panna ligipääsuteed ja kohustuslikud parkimiskohad, kuhu vee- ja elektritrassid, kuidas vältida liigseid puudevarje majadele?
Kui mõelda nii, et parkimiskohad võtavad maa peal palju väärtuslikku haljasala ruumi, parem kolida autod maa-alusesse garaaži ja garaaži katusest kujundada haljasala, siis paraku täna see haljasalaks ei klassifitseeru – isegi kui on meetrine mullakiht, mis on puude-põõsastega kaetud. Puude lähedusse ei tohi rajada kaableid ja veetorusid, olgugi et elektrikaablid ja veetorud võivad olla kaitsehülsi sees, nii et nad ei mõjuta puude kasvamist ning on ka ise kaitstud.
Eelneva põhjal ei kuulu haljastuse alla ka ei rohekatused ja -fassaadid, samuti konteinerhaljastus. Ometi tuleb vesi majja saada ja see 20% maa-alast puudega täita.
Maapind on lõpuks piiratud ressurss ja selleks, et saada kaasaegset kodu – WC ja elektriga – ning rohkelt rohelust, tuleb reeglites olla nutikam, kui lihtsat maapinda hoone, trasside, garaaži ja haljastuse protsentidega mängides planeerida. Krundipõhisel haljastuse määramisel võiks jälgida tervikpilti, muidu tekib suur roheala, mis pole süsteemne tervik.
Iseenesest on hea, et arendajatele seatakse sellised eesmärgid nagu 30% haljastus, reeglid tuleks tuleksi lihtsalt nende eesmärkidega paremini kokku loksutada.
Torudest üksi jääb väheks
Haljastus mängib olulist rolli ka sademeveega tegelemisel. Looduslike sademeveelahenduste – ehk rajatiste, mis jäljendavad sademevee ärajuhtimisel looduslikke ökosüsteeme – põhiline eesmärk on vett koguda, aeglustada voolukiirust, võimaldada veel maksimaalselt pinnasesse imbuda ja auruda ning samal ajal puhastada seda saastest.
Säästlike sademeveelahenduste alla kuuluvad näiteks rohekatused, vihmapeenrad, vett läbilaskvad kõnniteed, immutusribad, nõvad jne.
Täna on Tallinnas paljudes piirkondades ühisvoolne kanalisatsioon. See tähendab, et reovesi ja sademevesi jooksevad kokku ühte torusse. Kui sademevett on palju, siis tekib probleem – ühel hetkel ei mahu torusse kõik korraga enam ära, vee puhastamine muutub keeruliseks. Mure kiireks leevendamiseks on Tallinnas mitmeid n-ö avarii väljalaske või ülevoole, kust lastakse see sama vesi ilma puhastuseta otse merre, et toru piisavalt tühjaks saada või reoveejaama õiges töörütmis hoida. Seda varianti silmas pidades tundub mõistlik leida lahendus, mille läbi saaks sademevett võimalikult efektiivselt hallata, et suure saju korral torusid mitte üle koormata.
Eesti tingimustesse sobivate looduslähedaste sademeveelahenduste väljaselgitamisega on hiljuti põhjalikumalt tegelenud projekt LIFE UrbanStorm. Selle raames rajati Tallinnasse ja Viimisse erinevad looduslähedaste sademeveelahenduste katse- ja näidisalad ning tõestati jõudsalt nende efektiivsust. 3
Uurimistöö kinnitas, et tänaste süsteemide läbilaskevõimest jääb vajaka juba praegu, tulevikus veel enam. Selle asemel, et võtta ette kulukat torude suurendamist, soovitavad teadlased kohe vaadata hoopis looduslähedaste lahenduste poole, mis on tihti ka soodsamad – see on tõestatud.
Ühtlasi aitavad sellised lahendused kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele, pinna- ja põhjavee hea seisundi toetamisele ning inimeste ja keskkonna heaolu suurendamisele, kinnitab LIFE uuring.4
Selleks, et selliseid mujal maailmas juba hästi toimivaid süsteeme saaks rakendada, tuleb tänased reeglid värske pilguga üle vaadata.
Näiteks on Eestis levinud tänavakivi abil muru teest kõrgemale tõstmine, et ”muru tänavaveega kaasneva eest kaitsta”. Samuti proovitakse haljastust vibratsiooni eest kaitsta, kui mujal maailmas kasutataksegi haljasalasid just vibratsiooni summutamiseks ning tänavahaljastuse taimed on seni sellega suurepäraselt hakkama saanud.
Nutikas sademeveelahendus sünnib koostöös ehitustegevust reguleeriva linna või omavalitsuse, projekteerija ja maaomaniku või arendaja vahel. Tulevikku silmas pidades tuleb rakendada uudsemaid lahendusi ning seda ekspertide, nt klimatoloogide juhendamisel.
Sademeveelahendused praktikas
Belgias asuvas Antwerpeni kesklinnas ehitati hiiglaslik parkimisala ümber 7-hektariliseks pargiks, mis tõi kesklinna rohkem kui pooleteise jalgpalliväljaku jagu rohelust, sealhulgas ligi 500 puud. Lisaks maasse imbumisele ääristavad Zuidparki vihmaveepeenrad ning parkla maa alla kolimisega ühes rajati ka kaks sademeveehoidlat, mis mahutavad 1,5 miljonit liitrit vett.5
Taani linnas Roskildes kujundas aga arhitektide grupp Nordarch pargi Rabalder Parken, mis on pealtnäha äge vabaajaveetmiskoht, ent tegelikult pakub ka olulist kaitset üleujutuste eest. Seal on rulapark, batuudid, grillid, trenniala ja lava kultuurisündmuste jaoks, mis on ühendatud nutika katastroofikindla drenaažisüsteemiga, mis päästab ala iga-aastaste üleujutuste käest. Näiteks suudab rulabassein mahutada üleujutuse korral 10 olümpiaujumisbasseini jagu vihmavett.6
Rootsis asuvas Gothenburgis, kus juba sajab 40% ajast, otsustati projekti Rain Gothenburg raames läheneda vihmaveele loovalt. Üks loodud lahendustest kannab nime Regnlekplatsen, mis on vihmaveemänguväljak lastele. Platsile on kujundatud spetsiaalsed lohud lompide jaoks, kanalid, mis tekitavad lõbusaid vihmakeeriseid ning liivakast, kuhu saab ehitada basseine, tamme ja kanaleid. Linn plaanib taolist lähenemist rakendada ka koolide ehitamisel ja muudes arendustest linnades – vesi kui vara, millega saab ägedaid asju teha.7
Haljastust ja sademevett saab näha kui võimalusi ja kasutada neid ressurssidena – vähem hõbedaselt kuumavaid asfaldivälju ja jalakäijaid hirmutavaid sõiduteeäärseid porilompe, rohkem haljastust ja looduslike ökosüsteeme jäljendavaid sademeveelahendusi.
- Tallinna haljastu tegevuskava aastateks 2013-2025. URL ↩︎
- Karro-Kalberg, M. Linnahaljastus ei ole vaid garneering, Sirp (2017). URL ↩︎
- LIFE UrbanStorm. URL ↩︎
- Mandre, G.,Kuusemets, V.,Kuris, M. Eesti kliimasse sobivate säästvate sademeveelahenduste käsiraamat (2022). URL ↩︎
- Van parkeerplein naar veelzijdig park (Parklast mitmekülgseks pargiks). URL ↩︎
- The Index Project. Rabalder Parken. URL ↩︎
- Orange, R. Wetter the better: Gothenburg’s bold plan to be world’s best rainy city, The Guardian (2021). URL ↩︎
